Ameerika

On õhtusöögi aeg ja kõik istuvad lauas. Ainult Hailey on üksinda teises toas tugitoolis ja näeb väga õnnetu välja. Lähen tema juurde , küsin, kas ta on õnnetu ja ta vastab jah. Kui küsin miks, vastab ta: „Because I just killed a ladybug“. „Why did you do that?,“ küsin ma. „Mmm....it’s just a bad habit.“

:D

No tsauki. 

Ilusti on kaks ja pool kuud mööda saanud ilma blogisse midagi kirjutamata. Ma luban, et ma kirjutasin vahepeal tegelikult ka, aga kustutasin uuesti ära. Nüüd olen back to back action ja hakkan oma Ameerikast kirjutama :). Minu meelest on nii, et asjad saavad tõeks alles siis, kui sa nad välja ütled. Siis need on tegelikult ka olemas ja ainult selleks ma jaksangi siia kirjutada, et mu reis tegelt ka olemas oleks ja meelde jääks, sest see on NIIII vahva. 

Elan Bethany Beachil, Delaware-is, U.S.A.s, kuhu saabusin 19. juunil ja jään siia augusti lõpuni, töötan laagris, mis pakub vaimsete ja füüsiliste puuetega inimestele aktiivset rannapuhkust ja töötan counselorina.

Alguses mõtlesin ja sain aru (ja teised counselorid samamoodi), et me elame kuskil rannamajades ja meie töö on lihtsalt vaadata, et kõigil kõik korras oleks ja keegi kaduma ei läheks ja et kui midagi on, siis ütleme bossidele, kes camperitega koos kuskil suures majas elavad.
Tegelikult on aga hoopis nii, et meid toodi siia, anti kahe maja võtmed, osteti kapid süüa täis ja jäeti niisama olema :D. Siis saime nädal aega iga päev üheksast umbes kolmeni koolitust, mis oli rohkem ringis istumine ja lobisemine, kus kaks suuuurt naist meile eelmiste aastate laagrikogemustest rääkisid ja siis järsku, eelmisel pühapäeval, hakkasid camperid saabuma ja meie pidime nad majades sisse seadma ja nendega siis elama hakkama. Aga mingeid bosse ega kedagi nagu polegi ja meie peame ise kõike tegema ja teadma. Ja see on niiiii imelik ja me tunneme ennast hiiglama ebakompetentsetena tegelikult, aga vähemalt oleme kõik ühel meelel, et tuleb üks  huvitav suvi.

See on kõik, mis ma kavatsen asjalikest asjadest kirja panna, nüüd kirjutan ainult meie seikluiseid siin läänemaailmasidarannikul :D. Apppi, ma vabandan, et ma nii imelikke sõnu ja lauseid kasutan.

Esimesel õhtul ajas mind hirmsasti naerma, kui mu laagri omanik rääkis, et tema meelest nii imelik, et me Ameerikast nii palju teame. Et teame, et neil on teistsugune jalgpall  ja nii. Ja siis plaanis, et mis ta meile kõik homme näitab ja otsustas, et kõige tähtsam oleks McDonaldsit näidata :D. ja oli NIIII üllatund, et see Euroopas ka on. Ja pidas seda kõige tähtsamaks vaatamisväärsuseks. Ise on üsnagi tervisliku väljanägemisega advokaat.

esimene hommikusöök

Tom, Diana ja Tom. Esimene Tom on laagri omaniku poeg

päris vaatamisväärsused

Ja järgmine päev väitis mulle täiesti tõsimeeli, et biisoniburger on VERY HEALTHY. Need ajasid mind naerma. Aga ainult selleks, et järgmiseid asju polnud veel juhtunud.

Counselore on kuus + 2

1 Mina - mina.
2 Rachel - UK-st, hästi vahva tüdruk, peenike ja armas ja arukas ja naljakas :D. Alguses ma arvasin, et ta ei hakka mulle üldse meeldima. Ega mina talle. Aga see juhtub mul vist kogu aeg, et mulle ei meeldi kui tüdrukud lahedad on, sest ma arvan nad siis kohe ülbeks ja upsakaks ka.

3 Paul - UK-st, Euroopa mõõtmetes nats suur, USA omades täiesti heas vormis, pruunide kärssus juustega sõbralik ja vahva poiss. Hirmus aeglane ja mitte suur isealgataja, aga ikkagi päris vahva. Tal vist ei tule just tihti ideid, aga kui tulevad, siis päris head :D. Ja ta on mega naljakas ka vahepeal :D

Ja kui veel ühesmajas elasime, siis oli vist minusse natuke armund ka, aga see on juba teine lugu, et ma enam siin majas ei ela ja kõik pole enam üldsegi nii.

4 Diana - Colombiast. Siuke. Noh..täpselt selline nagu oodata oleks, kui keegi on Colombiast :D. Pikad tumedad juuksed, tumedad silmad, kannab pikki kiletressipükse ja valget nokamütsi ja igast t-särke, itsitab asjade üle, teeb imelikke nalju ja satub elevusse, kui Walmarti või nõudepesumasinat näeb, plahvatab mikrolaineahjusid, sest ei tea, et neid ühtesid taldrikuid sinna panna ei või, õpib medõeks (kuigi esmaabis oli meist kõige kobam, nii et me ei usu enam, et ta seda tegelt ka õpib) ja on tore ja sõbralik alati. Ja kaob ära ja ei ütle kus ta on ja mida ta teeb ja kellele ta juba on tablette andnud ja kellele pole.

5 ALEJANDRO :D. kõige naljakam inimene terve suve jooksul kindlasti. Kui mu ema poleks mind teisiti kasvatanud, siis ma ütleksin siin igasuguseid asju ta kohta praegu vist :D. Aga põhimõtteliselt et..tal..noh on vist ajuga midagi :D. Ta on selline rõõmsameelne poolgei tõmmu noormees paraguaist, kes eriti inglise keelt ei oska, tal on breketid ja ta ei saa enamasti aru, mis värk on :D. On ALATI kadund, keegi ei tea, kus ta on, annab bedtime ravimeid enne õhtusööki, kaotab campereid ära, nutab kui tal kurb tuju on, on kõikide camperite lemmik teeb endast kogu aeg pilte. 

Ja pistis oma käe kraanikausist sisse sinna, kus see kraanikausialuneprügipurustaja on. ma luban, et see oli kõige õudsam asi EVER. Aga õnneks see asi ei läinud kogemata tööle ja ta ei jäänud käest ilma. 

6 Tamika - 30-aastane õpetaja Jamaicast. Tal on mees ja kaks last ja ta..niisama on. Ma ei ole temaga ühes toas ega majas elanud ja ei tea tast eriti palju vist midagi. Bob Marleyt kuulab, kanepit ei suitseta, kasvata, ega müü ja..kuuldavasti pidi imeliku häälega norskama, aga sellest ma ei tea ka midagi :D. 

Ja siis on kaks kohalikku, kes counseloridena töötavad.

Esimene on

6 Kelsey. Kelsey on 20, elab Bethany Beachil sünnist saati, töötas eelmine suvi samas laagris, on tore ja sõidab Vanimaliga, mis on valge van. Ta on nunnu ja armas ja lõbus ja mulle meeldib. Ta töötab reedel, pühapäeval ja kolmapäeval laagris, elab meiega koos ja ülejäänd päevadel töötab rannas ühes t-särgi poes, et raha teenida ja raadioasja õppima minna, et siis kunagi oma raadiosaadet omada.

Ja teine on

7 Jonh, kes on ilmselt kuskil 30 ja 40 aasta vahel, õllekõhuga mees, kes alguses tundus täiesti tore ja lahe. Me küll kahtlustasime, et ta on Rachelist sisse võetud, aga see oli ainult mingi suvaline jutt. Ta on ka siit pärit ja töötab nendel päevadel kui Kelsey ei tööta. Ja elab kodus, mis me arvasime, et on ka päris normaalne, kuni eilse õhtuni. Aga sellest ma kirjutan ka natuke hiljem.

Selline seltskond siis meie counseloridega.

Ja kaks suurt naist on laagri direktor Christy ja ta sõbranna ja abidirektor Christin. Nemad teevad päevaplaane, ostavad süüa ja suhtlevad camperite vanematega. Christy on hästi tore ja lahe, teeb alati nalja ja naerab meiega. Tal on tütar Kendall, kes temaga vahest kaasas käib ja kellele ma siis kogemata lapsehoidja olen, sest ta hängib minuga kogu aeg.
Christinile vist ei meeldi meist eriti keegi, aga muidu on tema ka tore ja lõbus. Tal on koer Cha-Cha, kes vahest laagris käib, aga me peame kõik kindlal meelel väitma, et see on kass, sest üks camper on koerafoob, aga kui me seda kassiks nimetame, on kõik ok (Iga kord kui kellelgi sassi läheb ja Cha Chast kui koerast räägitakse, tekib paanika, aga siis teised ütlevad, et see oli aint loll nali ja kõik rahuneb jälle).

Christyl ja Christinil vist tööaegu pole, nad käivad lihtsalt aegajalt kordamöööda vaatamas, kuidas kõik läheb.

Ja laupäeva hommikust pühapäeva õthuni on meie laagri omanik Tom siin.

Appi. Nii imelikult vaevanõudev on ennast eesti keeles väljendada kahjuks. Vist selleks, et kõik juhtub inglise keeles ja ma olen harjunud nendest asjadest inglise keeles mõtlema ja nüüd on nagu peaks kuidagi kõik uuesti välja ja läbimõtlema.

Ja sellest tuleb vist maailma pikim postitus.

Enne laagri algust pidime veepargis käima, kus me kõik teisipäevad suve lõpuni veedame ja kõik atraktsioonid järgi proovima. Sõitsin ühest asjast alla, mis oli NII hirmus, et ma arvasin ausõna, et ma suren seal. Aga mõtlesin selle vist endale liiga hulluks, nii et kui tegelt sealt alla sõitsin, ei olnud see isegi selle juhtumise ajal eriti jube. Kuigi John, kellega ma samas rõngas olin, kiljus küll nagu plika. Ja järgmine kord mäletasin, et see polnud üldse nii hirmus, nii et kui teist korda läksin, ootasin selle lebo olevat ja SIIS tundus see nagu suremine, nii et kiljusin ise nagu mees, kes kiljub nagu plika. Aga nüüd olen sellega ära harjund ja see on lihtsalt üks asi, mille järjekorras tuleb igavesti seista ja mis tekitab vabalangemisefekti, aga ma ei mõtle ürita enam kunagi otsustada, kas see on hirmus või mitte.

Aga et jah, mõned töökohustused on sellised imelikud. Pidime asju sööma ja kohti külastama, lihtsalt, et teada, kuidas need on, enne kui camperitega neid teeme.

Elukorraldus on nüüd selline, et see maja, kus alguses elasime, on poiste maja. Seda kutsutakse White house-iks ja see on suhteliselt uus ja lahe. Elutuba on suht väike, nii et koos camperitega on seal päris kitsas, aga iseenesest on vahva maja. Seal elavad Rachel, Tamika, Paul, Alex (Alejandro hüüdnimi, et ta normaalsem oleks :D), Kelsey ja kõik meescamperid.

Teine maja on Fairway maja. See on vana puumaja, suuurte ruumide ja miljoni ämblikuga, mis lõhnab...nagu vana puumaja. Paul ütleb, et selle maja lõhnalist spreid müüakse poodides ja seda kasutatakse kohtades, mis peavad hirmsad tunduma. Selle elutoa laes on see suur tiivik, mis siin iga lambi küljes on, sest siin on sõnulkirjeldamatult niiske, lämbe ja palav õhk ja ilma selleta oleks täiesti võimatu elada, kuigi konditsioneer on alati külma peal töötamas ja keegi ei tea, kuidas seda tiivikut tööle või seisma saada, aga see alati õhtuti töötab ja on hommikuks seisma jäänud. Sellel majal on kolm tuba, mille uksed on lukus ja mida ei saa avada ja meil pole aimugi, mis nendes on. See ragiseb ja teeb muid imelikke hääli ja kui sa liigutad, siis terve maja liigutab sinuga koos. See on üleni väikseid ja suuremaid ristilöödud Jeesuse kujusid täis ja asub metsas. Telefon ei tööta peaagu kunagi ja internetti ega naabreid pole. Aga ta on kuidagi mõnus ja nunnu ka kogu oma jubeduse juures.

Selles majas elan mina. Ja Diana ja kõik naiscamperid. Kelsey ja John käivad siin kümnest viieni töötamas, aga me tavaliselt päeval eriti majades pole, nii et nad käivad siin ainult meiega hommikuti kohtumas.

Ja ma võiksin vanduda, et sellel majal on teine korrus, kus elavad inimesed, kui ma ei teaks ja ei näeks, et seda ilmselgelt pole.

Istungi siin praegu oma voodis ja kirjutan kõike seda wordis, sest siin on vahest nii jube, et mul läheb uni pealt ära. Ja mõtlesin siis, et kasutan aega ja kirjutan blogipostituse valmis, nii et kui Garfieldi lähen, siis pean selle ainult postitama. White house asub Garfield Parkway-l, selleks nimetasin seda nii.

Laagril on kokku neli sessiooni, iga sessioon kestab kaks nädalat ja iga camper peab vähemalt ühe sessiooni siin olema. Camperid on enamasti selles laagris juba mitmeid aastaid käinud ja tunnevad kõik üksteist hirmus ammu.

Praegu on meil ainult neli tüdrukut, nii et elan selles kummalises majas Diana ja nelja tüdrukuga. Kes muudavad minumeelest selle maja veits veel creepymaks, sest üks neist karjub öösiti kogu aeg ja teine kõnnib niisama muudkui ringi. Aga õnneks on kolmandal kohutavalt tüütav ninanuuskamis hääl ja ta alati nuuskab ja see on nii annoying, et pole aega kõhedust tunda, sest oled kogu aeg lihtsalt nii pissed off selle nuuskaja peale. (mõned inglise keelsed sõnad on lihtsalt rohkem sobivad mõnede asjade väljendamiseks, mitte et ma ei oska eesti keelt rääkida).

Poiste majas on üks, kellel on metallist selgroog ja kes on selletõttu hästi aeglane ja ei saa normaalselt rääkida, nii et tal on madal arusaamatu hääl. Eelmine aasta sattus tal kaks tolli hot-dog-i kopsu, nii et ta sai collapsed lung-i, sest tal on prader willie, mis on see haigus kui sa ei tunne, et sul kõht täis on ja ta õgib kõike, mis saadaval on. Nüüd peab  ta selle pärast hingamisaparaadiga magama, aga ta ärkab öösiti üles, võtab maski peast ära ja läheb süüa ostima, nii et nad peavad teda kogu aeg tagasi voodisse panema ja ta ei salli seda üldse ja on alati kõigi peale vihane. Ja ta on hirmus tugev ja pigistab inimesi mega valusasti ja nii, et sa pole enam päris kindel, kas ta kunagi lahti ka laseb ja see on jube. Nii et ma olen natuke õnnelik ka, et ma seal teises majas ei pea elama. Pealegi on poisscampereid seitse, nii et hoopis rohkem imelikke asju juhtub.

Aga töö on meil vahva ja alati seiklus. Teisipäeviti käime veepargis. See on päris lõbus vist. Ükspäev käisime bowlingut mängimas, mis oli ka üsnagi lahe. Kuig see on päris paha tunne, kui camperid sind lohutama hakkavad, et saa nii kõvasti bowlingus sakid ja ütlevad sulle asju a’la ära muretse nende punktide pärast, peaasi, et sa annad endast parima. Ja kõik ei olegi kõiges väga head, aga sa oled kindlasti milleski muus osav ja et sa oled eriline. :D.

Üks teine õhtu oli Fairway majas tantsupidu ja karaokeõhtu, mis oli ka erit äge, sest camperid, eriti autistid elavad nii hästi oma rolli sisse ja mäletavad kõikide laulude sõnu ja on nagu päris artistid.

Täna värvisime neljanda juuli paraadiks t-särke. Homme näeb, millised need välja tulid.

Naljakas, nii palju asju oli, mida camperid on öelnud või teinud nende asjade ajal, milleks ma üldse neist tegevustest kirjutama hakkasingi, aga nüüd ei tulnudki ühtegi sinna jutu sisse.

Aaa..näiteks et veepargis olin Mikey Doyle-iga, kes on mu lemmik autist ja veel mõnedega wave pool-is, kus saab niisama ujumisrõnaga ringi hängida ja midagi tegema ei pea ja ta tutvustas ennast KÕIKIDELE inimestele, kes sealt basseinist läbi käisid. Ainult, et ta ütles mingi teise nime ja teeskles kedagi teist. Ja tal on kolm põhilauset:

1 „And remember – Suck it in!“

2 „And remember – Blow it out!“

3 „And remember – Spit it out!“

Ja ta õpetas kõik need kolm lauset igale inimesele selgeks, ja siis tuleb need kõik kolm järjest koos liigutustega ja ilma vigadeta järjest öelda, et ta edasi järgmise inimese juurde liiguks (aga ärge muretsege, ta on hiljemalt kahe minuti pärast tagasi, sest ta on autist ja järelikult kordab ennast viis korda järjest). Ja see oli niiiiii naljakas :D. Kõige hullem on see, et ta näeb normaalne välja ja siis keegi ei saand aru, mis värk on.

Väike foto ka, Mikey Doyle hüppamas paremal ja Alex vasakul

Ja siis on meil veel näiteks uus kuum paar Kenneth ja Kathrine. Kenneth pole kunagi varem laagris käinud, aga tavaliselt ei pidavat siia eriti uusi inimesi tulema ja alati on kõik vanad käijad, kes iga suvi tulevad, niisiis mõtlesid kõik juba enne laagri algust, et huvitav kes ta on ja miks ta tuleb. Aga kuuldvasti oli Kenneth kuskil Kathrine-i näinud ja teada saanud, et ta tuleb siia laagrisse ja siis ise ka tulnud. Kathrine on 28 ja Kenneth on 43 ja nad on mõlemad olemiselt nagu väga tüütud normaalsed inimesed. Ma pole päris kindel, mis diagnoosid neil tegelikult on. Nad on igal poool koos ja niiiiiiiiiiii tüütud :D. Ja et ma kogu aeg kahe maja vahet käin, pean nende messenger olema. Ja nad ei muuda kunagi oma lauseid, nii et pean lihtsalt alati samu asju ütlema, millele nad alati sama moodi reageerivad ja sama asja vastavad.

Appi kui imelik, et ma just nii ütlesin, sest nad ju alles pühapäeval tulid ja täna on kolmapäev :D aga see tundub tõesti nagu igavesti juba. Terve see laager, ma mõtlen.

(See on ikka naljakas elu :D. Käisin just vetsus, kus on ukse peal ainult üks reegel, aga seeeest käpslokiga ja punaselt – „put clothes on before leaving the bathroom“ ja ma ei pidanud seda, et see reegel seal on, üldsegi imelikuks)

Aga just täna rääkisime counseloridega, et nii imelik, et kaks nädalat tagasi me ei tundnud üksteist. Nüüd oleksime nagu terve elu koos veetnud, meil on inside joke-id ja sõnad nagu ’Paulish’, kui midagi on eriti Paulilik ja me ütleme a’la „that’s so Alex’, tunneme teineteist sammude ja köhatuste järgi ära ja teame üksteise lemmikjäätiseid. Ja me ei tundunud campereid ja nüüd nad on nagu oma lapsed, keda sa armastad ükskõik kui kreisid nad on. Ja siis lisasime, et tuleb ikkagi lisada, et mõni käib ikka hullult pinda ka. :D.

Btw, reedel saabub üks poiss, Alex Satko on vist ta nimi, kes jääb siia laagri lõpuni. Seitsmeks nädalaks. Ja on kuuldavasti ’pain in the ass’.

Omgs. See postitus ja öö venivad küll hirmus pikale. Ilmselt olen ainuke, kes selle postituse kunagi algusest lõpuni läbi loeb. Aga mega vahva on seda kirjutada, nagu kõik juhtuks uuesti, kui seda kirjutada.

Aga lähen istun välja verandale, siin on juba liiiiiga kreisi olla ja ma ei harju selle lõhnaga kunagi ära.                               

Huuh, palju parem. Kuigi ma ei tea, kas vähem või rohkem kriipi.

Igaljuhul Alexist tahtsin veel niipalju rääkida, et apparently oli meie laagri omanik Tom temaga skaibis intervjuu teinud ja otsustanud, et ta on liiga imelik ja sobimatu, et laagris töötada ja otsustanud, et ei palka teda, aga Alex imus lambist new yorki ja helistas sealt Tomile, et ta on nüüd kohal ja tuleb Washingtoni, nii et töötab nüüd ikkagi meiega.

Aga ta on üks paras vusserdis ikka küll. Ükspäev unustas Scotile, kes on...autist ja mõned muud asjad. Ta behaviour medici-id anda, nii et Scott läks õhtul hulluks ja hakkas kõiki ründama ja hammustama ja sellega oli nii palju jama. Ja eile õhtul unustas sellele hapnikumaskiga Cameronile maski pähe panna ja kui ma kaks tundi hiljem küsisin, kas tal on mask peas, vastas mega rahulikult ’mmm...näkäää’ ja siis me kõik paanitsesime hetkeks, sest me kartsime, et parimal juhul lõpetab Cameron nüüd juba teist suve järjest haiglas, aga õnneks oli ta elus ja korras. Aga NIIIII jube on, kui midagi sellist juhtub.

(On vist tõesti nii, et ’if you always do what you’ve always done then you always get what you already have’ ja et ma pole kunagi varem Ameerikas olnud, saan kõike, mida kunagi varem juhtunud pole. Ükspäev näiteks ajasin elus esimest korda habet ja btw see oli tüdruku küljes ja raseerisin esimest korda elus teisi tüdrukuid. Huuh...)

Aga Alex on naljakas ka ja meeldib kõigile. Täna näiteks, et mul oli vaba päev, saadeti ta meie majja tüdrukutega tegelema ja meil on üks tüdruk, kes küsib alati küsimusi ja üks teine, kes kunagi ei küsi, aga oskab vastata. Ja siis Alex otsustas, et teeb nendega teleshow. Riietes nad kõik üles, pani kaks tooli keset elutuba ja tegi sildi ’Michelle show’. Michelle istus ühe tooli peal karaoke  mikrofoniga ja küsitles ükshaaval kõiki teisi tüdrukuid. Ja ükskord elus nendele tüdrukutele tegelt ka MEELDIS midagi. Muidu on nad hirmus ebamotiveeritud kõigeks ja miski neile ei meeldi. Peale poiste ja nendest rääkimise.

Johniga on ka imelik lugu. Nagu juba mainitud, arvasime me kõik, et ta on päris okei. Aga noh et ta meist kõigist niipalju vanem on ja meiega ei ela, ei ole me üldse nii palju aega tema peale mõtlemisele kulutanud, kui teiste counseloridega ja ta pole üldse eirit teemaks olnud.

Eile õhtul olime Kelsey  ja Racheliga väljas jäätist söömas ja saime talt sõnumi, et mis teeme ja et kas temaga tahame midagi teha. Läksime autoga tema juurde, et plaane teha ja ta tuli õue, pidžaama seljas ja hakkas meiega seal maja ees rääkima ja ei tahtnud sisse minna, sest ta roommate (????) magab. Ja näitas, kus ta isa elab, mis oli kõrvalmaja, nii et ta elab oma isa kõrval :D. Ja siis hakkas rääkima, et see on lahe koht kus elada, sest otse seal põõsaste taga on kanal ja talle meeldib kajakiga sõita ja see on hea, et see nii lähedal on. Ja SIIS tahtis meile seda kanalit näidata. Aga pime oli ja äikest lõi ja värki ja ta on mingi 30 ja 40 vahel ja meie oleme kõik kahekümnendate alguses ja ta tahab meid kuskile metsa viia mingit kanalit näitama. Ja sinna kanali juurde alla viis mingi isetehtud puust trepi moodi asi, mis nägi eriti kõhe välja ja me kõik freak out-isime täiega  ja läksime minema, sest see oli niiii imelik. Ja nüüd me ei tea, kuidas käituda, kui teda jälle näeme :D. Aga. Noh. See on ju niii imelik.

Õnneks on ta homme tööl, aga mul homme vaba.

Meil on nädalas kõigil kaks vaba päeva. Minu ja Racheli oma hakkab iga teisipäev kell 5pm ja kestab neljapäeval 5pm-ini. Meil on Racheliga igast plaane, mis me teha tahame ja kus käia. Nii et täna otsustasime, et mitte aega raisata, ärkame hommikul vara ja lähme kohe randa. Kahjuks ärkasime vist liiga vara ja jäime rannas magama :D. Ja seda teame me kõik, mis juhtub, kui rannas magama jääd. ERITI kui oled kuskil ookeani kaldal, kus päike on otse peakohal ja hirmus tugev. Nii et põlesime esimese kahe ja poole tunniga, mis me maha magasime, kohutavalt ära ja veetsime ülejäänud päeva toas ennast halvasti tundes. Ja ei saa nüüd vist homme ka eiriti õue minna.

Õnneks on see ainult selline põletus, mis on tüütu ja kole, aga ilmselt nahk maha tulema ei hakka.

Teised lähevad homme kuskile kauboi seiklusreisile, nii et saame ükskõik kummas majas niisama passida ja neist puhata.

Esimsestest kordadest tahtsin veel nii palju mainida, et sõin oma elu esimese päris terve suure krabi ära, mida pidi haamri ja tangidega puhastama, sõin tigusid, sain esimest korda elus meres kõndides krabi käest hammustada ja nägin oma elu esimesi delfiine, kui nad hommikul kui jooksmas käisin kalda ääres vees ringi hüppasid. Ja kuulen ennast pidevalt esimest korda elus mõndasid asju ütlemas ja mõndasid sõnu kasutamas. Ja mõistan vist esimest korda elus päriselt, milline õnnistus ikka on lihtsalt normaalne olla ja kui nõme on siis oma välimuse või iseloomu üle vinguda, sest...vähemalt oleme me normaalsed. Ja see peaks ise juba piisav olema. Milleks siis iganes.

Aga nüüd olen vist küll tänaseks piisavalt palju öelnud ja suhteliselt valmis magama jääma. :D Michelli nuuskamist kuuleb isegi õue teiselepoole maja :D.

Üritan järgmine kord veits varem kirjutada, nii et ei pea enam sellist megapostitust tegema. Loodan, et kõigil on kõik hästi ja Eestimaa suvi ilus. Ja taani, kui te seda sealt loete. Mõndasid tean küll, kes loevad, tsau :D.

Olge vahvad ja vaprad nagu ikka ja meeldivat jätku J.

Kallimusipai,

Mina.