Minust saab geenius

Ma ausõna kirjutasin eile veel,  aga kõik jooksis kogu aeg kokku, nii et lõpuks ma ei saanudki midagi teha. Kirjutasin kõik oma naljakad lood ära. Rääkisin sellest, kuidas ükspäev jaksan ma kindlasti terve trenni koos Henriga ära teha, aga see päev ei olnud eile(ei olnud ka täna) ja kuidas me tegime mu elu kõige hullema trenni. Jooksime (ta ütles et enam pole palju jäänud, aga minu arust ütles ta seda 5 km tagasi ka :D), siis tegime jõudu ja jooksime veel. Ja lõpuks tulin koju. Üksi, sest tal alles trenn hakkas :D. Põlv valutab ka jälle ja see ei mõju eriti innustavalt. Eriti, et me koolis õppisime, et inimesed on rumalad ja keha on tark ja kui keha ei taha, siis ei tohi talle haiget teha ega teda sundida.
Siis kirjutasin veel sellest, kuidas ma ükspäev bussiga teise linna otsa sõitsin, sest ma ei saanud enda peatuses bussist välja – see oli ülerahvastatud, bussijuht ei teinud tagumist ust lahti ja ma ei pääsenud esimeseni  :D. Ja kui lõpuks maha sain, sattusin mingisse imelikku bussi, mis jäi poole teepeal seisma ja bussijuht ajas kõik välja. Üks tädi rääkis mulle 15 minutit taanikeeles, et see juht oli hull :D.
Selle sama päeva pärastlõunal kõndisime sõbrannaga koolist koju ja rääkisime midagi inglise keeles ja mingi mees läks meist mööda, lükkas mingit lauda, mille peal oli telekas , naeratas meile ja ütles umbes et ’it’s a nice day to take your tv out for a walk’ vms ja see oli nii lamp ja nii vale, et ma itsitasin päev läbi :D.
Sellest kirjutasin ka, kuidas sõber mu vastuvõtt-jazzkontserdile kutsus, kus me olime ainukesed alla 50-aastased inimesed ja nii juhtuski, et mul on uued sõbrantsid, kes olid 1960ndatel Pariisis modellid. Misiganes. Vähemalt oli tasuta söök J.
See oli täpselt selline päev, millest ma unistanud olin. Kohtasin oma sõpra täiesti kogemata ühe oma tuttava maja juures, läksime kontserdile, ära tulles kohtasin ühte tuttavat, siis läksin bussipeatusesse, kohtasin seal tuttavat, aga ma teadsin, kus ta elab ja siis teadsin,  mis bussiga ta minema peab. Minu buss tuli enne ja läksin sinna, et kohata tuttavat, kellega sain terve tee rääkida. Mul vist hakkab elu tulema. Ja jalgratas (L).
Aga täna lugesin pargis kolmandat tundi järjest füsioloogiat ja järsku kukkus mulle tammetõru pähe. Minust saab geenius J.
Kindlasti on veel sada naljakat asja juhtunud, aga neid ma praegu ei mäleta ega kirjuta. Pealegi ükskord üks vuntsidega mees ütles mulle, et tuleb kirjutada sellest, mida sa mõtled, mitte sellest, mida sa teed. Mulle meeldis see vuntsidega mees ja see mõte.

Loodan, et selle saan ometigi ära postitada ka. Kui ei, siis ärritun ja ei blogi mitu päeva. Kindlasti J.