Täiesti imelik on olla.

Ma olen nüüd rongis ja sõidan Kopenhaagenist koju. Aarhusesse. Kell on 19:09 ja usa kell on 13:09. Täiesti imelik on olla.
Ma vingusin küll, kuidas ma igatsen siirust ja tõsisust, aga..mul on selline tunne, nagu kõik mu ümber oleksid mu peale pahased. Nad on täbarad ja tõsised ja..ma ei saa sõnagi taani keelest aru. Või saan, aga ühtegi lauset küll moodustada ei oska. Enne tahtsin kohvi osta ja jäin poole lause peal toppama ja mul polnud aimugi, kuidas jätkata. Lõpuks sain oma kohvi ikka ka, aga..

Ilus ilm on. Palju rohkem sügis. Ma ei jõua oodata, et Aarhusesse jõuaks. Tund aega veel.

Oli see alles suvi. Nii pikk ja nii lühike. Ja nii..ebareaalne. Et kui nüüd tagasi olen, siis...nagu oleks lihtsalt korraks magama jäänud ja imelikku unenägu näinud. Aga see oli väga hea suvi. Väga.

Ja paremat kohta kui New York City ma ei tea. Ma arvasin, et jään sellega rahule, või kui siis pettun hästi natukene, sest ma tean kõike, nagu filmis on, aga elu pole film. Aga see oli NII palju parem.

Ja siis ongi imelik, et inimesed olid seal sõbralikud ja all about smalltalk ja hey how are you, aga taanlased on taanikeelsed ja tõsised ja keel kõkab nagu prantsusekeel hoopis. Loodetavasti selleks, et nad on rongis ja pole Aarhusest, sest ma ei saanud enne ka ebakohalikest hästi aru.

Ilm on ilus. Tore suvi oli. Sügis tuleb ka hea.

Ma armastan elu J.

Ja ema

Ja sõpru ja peret ja kõiki teisi, kes mind ära tundsid ja soovilooks on see ’ you’ve got the love..’-laul miskipärast.

Olen juba emme ja Mihkliga telefonitsi vestelnud ja Agnesega sõnumeid saatnud. Telefoni on väga hea kasutada.

Tsau.

I LOVE NYC :)

NYC

Soovilooks on Empire state of mind ja elu on imeline.

Ma kahjuks ei taha palju kirjutada, sest elu aknataga on niii põnev, aga mainiksin siiski midagi ära, et see siin oleks.
laager sai läbi pühapäeval. Pühapäeva ja esmaspäeva veetsime majasid koristades ja nendest välja kolides, mis oli HULLUMEELNE, pidime mõlemad majad täitsa tühjaks tegema ja läikima lööma.
Teisipäeval sõitsime Washingtoni koos kõikide counseloridega, et mina Paul ja Alex saaksime NYCi sõita bussiga, aga kahjuks tabas meid maavärin, nii et jäime oma õigest bussist maha ja hiljem kulutasime kaks tundi metroos, mis sõitis max speed 15mph ilma ajakavata :D. Siis saime new yorgi bussi peale, mis istus tund aega liiklusummikus ja jõudsime lõpuks kell 1:30 kohale. Kõikide oma asjadega New Yorgi kesklinnas ja polnud päris kindlad, mis edasi saab. Tahtsime Alexi onu juurde minna, aga ta elab Nycist väljas. Kõndisime ringi ja veendusime, et kõik ühistranspordiasjad on oma töö lõpetanud, nii et võtsime takso.
Siis hängisime kaks ööd alexi onu juures ja nüüd oleme pauliga nycis korteris kuni laupäevani. See on nii cool. Ilus ja puhas ja uhke ja kõigele lähedal. Ja see järgmine on 300meetri kaugusel.
Nüüd lubatakse pühapäevaks tornaadot :D. Kõigil palutakse siseruumidesse jääda ja on võimalik, et inimesi hakatakse nycist evakueerima :/. loodetavasti nii hulluks ikka ei lähe ja esmaspäevaks paraneb, sest mu lennuk läheb esmaspäeval.
Oleme Pauli ja Alexiga ringi trippind ja palju nalja saand, ja...noh...ega ma ei teagi. Kael on kange üles vaatamisest ja paremini, kui siin ja praegu, ei ole ma vist ennast küll, kui mitte elusees, siis vähemalt ammu aega tundnud.
Life is amazing :)

done.

Kämperid lahkusid, laager on läbi. Istume kõik elutoas diivanil ja vaatame telekat nagu alguses. Ma kirjutaks rohkem, aga ma olen nii väsinud. MA OLEN VÄGA VÄSINUD. ja ma ei tea, mida ma arvan või tunnen nagunii.
teisipäeval lähen new york citysse. ma arvan, et ma ei usu seda kuni ma seal olen.
vaatan televiisorit. mõnus

Viimasel ajal on kõik mu blogis olnud rohkem olukorrakirjeldus, kui  midagi minust, aga see vist pole mu blogi mõte. Siis võiksin sama hästi siia lihtsalt oma nädalakavad panna ja kõik see võiks juhtuda ükskõik kellega.

Aga meil on siin kokkuvõtetetegemise aeg kätte jõudnud või jõudmas, nii et olen mõtlema hakkanud. Enne vist mõtlesingi korra nädalas – vabadel päevadel, endast ja suvest ja elust, sest ülejäänud aja jooksul on lihtsalt nii palju muid mõtteid ja asju vaja pähe mahutada.

Suvi on tõepoolest lõppemas – õues on peeaegu jahe, plaanid muutuvad, sest muudkui sajab vihma, lapsed räägivad koolist ja bikiinid on allahinnatud (peaksingi uued ostma, sest minu omad on suve poolt räsitud, aga mis mõttega, sest suvi on otsakorral).
Selle nädala teema on ’farewell summer’.

Alustasin täna oma viimaste vabade päevadega.

Nädal seitse oli hullumaja. Meile öeldi juba alguses, et seitsmes nädal tuleb hull ja me ilmselt vihkame kämpereid ja kaunselore, ameerikat, laagrit, bethanit ja kõike muud, mis pähe tuleb. Nii mõnelgi meist vist see juhtus ka. Minul õnneks mitte, aga seda tunnen küll, et ma olen täiesti valmis laagrit lõpetama. Aga rohkem positiivne on see tunne, kui negatiivne. Mul on nüüd sellest laagrist küllalt, aga heas mõttes. Ma olen suvega rahul – oli teine hull ja pöörane ja lõbus. Mitte üldse see, mida ma ootasin, aga igati kõike väärt ja suur kogemus. Kõik, mida ma vähegi ette kujutada ei oskaks, juhtus. Ja kõik, mida ma ette kujutada oskan, juhtus vist ka.

Nädala suursündmustest niipalju, et meil siin kippusid laagri jalgrattad ära kaduma, kuigi need olid kõik lukus ja ühel õhtul nägi Tameka köögis olles mingit meest aknast sisse vahtimas, nii et kutsusime politsei ja värgid, aga see mees oli juba kadunud.
Ühel teisel õhtul samal nädalal mõtles Alex, et teeb Tamekale nalja ja läheb akna taha piiluma – mõeldud tehtud, Tameka sai šoki, kukkus kokku ja viidi kiirabiga haiglasse. Sellel õhtul oli valges majas  15 parameedikut, maja ees kolm politsei autot ja üks tuletõrje, sest me helistasime 911te ja saime kogu kamba. Teretulemast Ameerikasse.
Nüüd on Tameka tagasi siin, aga nii draama poolest puhkab igapäevaselt voodis ja Alex töötab kahe eest.

Viimase sessiooni kämperid on kõige madalamafunktisioneerimisega isikud terve suve peale ja elu nendega on igati tegus. Neil ei või isegi sisse magada lasta – ajame nad iga hommik pool kaheksa üles, lihtsalt et nad noh..Ma vabandan väga, aga et to get them going.
Enamus kämperitest on sedakorda autistid, nii et maja on laulmist, edasi-tagasi kõndimist ja küsimist-vastamist täis.
Jeffrey näiteks ei söö popkorni ega õunu, sest need jäävad ta hammaste vahele kinni. Ta ei söö popkorni kuni forever. Aga 1. Juulil 2012 sööb ta ühe õuna. Ja siis sööb ühe õuna iga päev kuni forever. See aasta on ta viimane edasi-tagasi käimise aasta, siis jätab järgi, sest ta on juba täiskasvanud. Minu sünnipäev järgmine aasta on kolmapäeval. Vist. Ja see ei ole pühapäeval enam kuni aastani 2017. Vist. See on minu mälu, mis siin ei mäleta, aga Jeffrey oli kindel kõiges, mis ta mulle ütles ja kontrollisin üle ka.
Zach oskab ainult küsilauseid moodustada. Kas me käisime eile kinos Gleed vaatamas? Kas me istusime kõrvuti? Kas ma jagasin sinuga popcorni, coca cola zero-t ja reese’s pieces-eid? Kas mul on palju kõhurasva? Kas ma päästsin sind uppumast? Kas vihma sajab ja me ei lähe krabisid püüdma vaid bowlingut mängima? Kas ma sõin täna kaks juustuburgerit? Kas ma ootan väga reedet, et välja hommikust sööma minna? Ja Zach on väga jutukas.

Ameerika on minu jaoks liiga..uhkustav, ennasttäis ja võlts. Ja enesekeskne. Lühiajaliseks viibimiseks igati lahe koht ja palju rohkem kui ma kunagi unistadagi oleks osanud, aga elada oleks siin keeruline.
Mina ise olen liiga individuaal ja püüan liiga iseseisev olla ja kõigega alati hakkama saada ja mitte abi küsida ega vastu võtta kui pakutakse ja pärast vingun, et pean kõike kogu aeg ise tegema.
Ja ma tean palju täpsemalt, milliseid iseloomuomadusi ma inimeste puhul rohkem ja milliseid vähem väärtustan.
Ma tean isegi palju täpsemalt, keda ma Eestis ja Taanis väärtustan ja väga tähtsaks pean ja kes lihtsalt toredad on. Ja ma olen kindel, et ma väärtustan Inksi palju rohkem kui varem, sest mul on ikka nii vedanud, et tema mu korterikaaslane on, sest temaga on nii lihtne elada.
Ja kui väga ma olen nagu mu ema.

Ma tean seda ka, et reaalsus on alati erinev igal pool. Ja kui tagasi lähed, ei ole see enam sama. Ja siis on up to me, kes ma ise siis olen.
Ja ma tean paremini, millised mu enda väärtused on ja kuidas ma arvan, et on õige elada ja kuidas mulle väga elada ei meeldi.

Nii et olen palju õppinud ja suvi on igati asjaette läinud.

Õnneks olen praegu uimane -  kell on 2:42 öösel, aga mul läks uni pealt ära ja kirjutan nüüd seda. Aga muidu olen sama suures õhinas, kui kevadel pidin kogu aeg olema, sest nädala aja pärast sõidan New Yorki. Ja see on niiiiii uskumatu. Ma ei tea, miks see linn mulle nii sümpaatse või põneva või ligitõmbavana paistab, aga igaljuhul sellist elevust...ei oskagi kirjeldada. Umbes on see vist seesama tunne, mis mul väiksena oli, kui ma Heltermaa maantee kodus diivani peal sukapükse jalga panin enne, kui sõbranna sünnipäevale läksin. Selline eriti põnev tunne ja iga minut on tuhat sekundit ja sekund kümmetuhat sajandikku ja terve keha on imelik, sest kõik on põnev. On alles äge ikka olemas olla. On küll.

Huuh. Läksin jälle elevile.

Jätan vist selle postituse siinkohal selliseks ja üritan magama tagasi minna, et rahuneda.

Maailm on seiklusi täis. Ja seiklused pole alati üleni head, aga hirmus elusolevana panevad tundma vähemalt.

Tänaksin siinkohal kõiki ja kõike kaasaarvatud iseennast.

(Tegelikult olen ikka veel mõistuse juures, ma loodan, lihtsalt öö on, olgu see kergendav asjaolu)

Ja MA ARMASTAN EESTIT.

Ja valisin oma eriala ka õigesti enda meelest ja olen kooli alguse pärast põnevil ja ei jõua ära oodata, et uuesti õppima saaks hakata. Ma võin nohik olla küll, see on ausõna võimalik. Aga siiski vist mitte väga tõenäoline.

Kena suve lõppu ja seda (vähemalt siin või vähemalt minule) igati õhusootava sügise algust. Augusti pilved on hoopis teistmoodi ja ilusad, ma polnud seda enne tänast märganud.

Ja aaa, et mu uus hobi on päikesetõusujooga. 5$ tund ja käin 4 korda nädalas, kuigi üritan seda piirata. Aga see on ikka uskumatult...nice. (Ma ei saa ju ’kena’ öelda, ma olen ikkagi hiidlane. Hea, et mitte hiinlane).

Eile sõitis purjus vene jalgrattur meie prügikonteinerile otsa ja kirus meid vene keeles oma sõbrale – keeli on igati kasulik õppida :D. Või vähemalt naljakas mõista :D.

HEAD ÖÖD.  

eelmine neljapäev

Itusin täna köögitrepil õues ja jõin oma hilist hommikukohvi, sest mul on täiesti laisk vaba päev käimas, kui märkasin, et midagi kukub igale poole mu ümber.  Mõtlesin ka, et huvitav, kas puude lehed tilguvad ikka veel öisest vihmast, sest selleks tundus liiga kuiv, aga miski muu ei saanud see ju olla.

Tõde jõudis mulle kohale täpselt sellel hetkel, kui üles vaatasin, jõudsin möelda, et ’oi linnupesa’ ja tundsin midagi enda otsaesisele plärtsatamas. Ma teadsin küll, mis see oli, aga harjumusest jõudsin ikkagi seda käega enne pühkima asuda kui mõistus järgi jõudis ja siis juba nägin ja tundisin oma sõrmede pealt, et see on pesuehtne linnusitt mu otsaees istumas :D.

Oi dsiis luiis kus ma täna hilishommikul naersin :D

Oi oi.

:D

Tsau. 

ma igatsen

Ma igatsen enda ilusaks tegemist, kontsakingi ja huulepulka. Ma igatsen tagasihoidlikust ja kinnise suuga väikseid naeratusi, ma igatsen ööklubisse minemist ja kokteilide ostmist, või isegi mitte, aga seda, et ma saaksin seda teha ja üleealine olemist. Ma igatsen ilusaid kleite ja meiki, head värsket sööki, loodust, metsa ja vaikseid randasid, kilomeetrite kaupa merre kõndimist, rahu ja vaikust. Ma igatsen ema ja kodu, ratsutamist, laulmist, Kärdla Kultuurikeskuse kinosaali, Saraht, Miilit, Efkat, kooli ja Aarhust, autoga sõitmist, ebaviisakaid politseinikke ja suvalisi tõsiseid möödakäijaid, väikest Krissut, vanaema juures olemist ja Palladium Cupi.
Aga kogu selle möllu, lärmi ja kiitlemise keskel olen ma paganama õnnelik, et ma tulin. Ma ei oskaks midagi lahedamat tahta.
Ma olen õnnelik.

ja ps kahe nädala pärast New York Citys. omgzzxxx

Life is amaaaaaaazing!!! J

Huuh ja MILLINE nädal. Ma kahjuks ei mäleta, mis eelmine neljapäev juhtus, sest reedesed sündmused said kogu mu tähelepanu. Aaa ja neljapäeva mäletan ka. Mul on neljapäeviti kella viieni õhtul vaba. Ärkasin kell kolm ja sain kaks tundi vaba päeva pidada. Jess :D.

Aga reedel istusin siis Pauli ja kämperitega teist tundi järjest elutoas ja mängisime umbes seitsmendat mõttetut mängu, sest tundus, et kõik poiste majas on meid jälle unustanud ja keegi ei tule meile järgi ja midagi kuulda pole, kui äkitselt sõitis laagri omaniku Tomi auto maja ette ja Tomil oli mingi võõras mees kaasas. Kõik oli kohe huviäratav, sest Tom saabub tegelikult alati reede õhtul ja võõras mees tundus liiga ametlik, et kellegi isa vms olla. Tom tuli tuppa ja andis mulle ja Paulile mõlemale kirja: ’this morning all counselors are going to take a drug test....’, siis palus meil ukse taha minna ja selgitas, et meil on valida, kas teeme testi või anname lahkumisavalduse. Lahkumisavaldusega saame usasse jääda kuni viisa lõppemiseni ja Tom aitab meil uut tööd leida, aga peaksime teenima vähemalt topelt rohkem kui praegu, kui tahame ellu jääda, sest siis peaksime ise oma elamise ja asjade eest maksma. Kui positiivse testi anname, siis oleme riigist väljasaadetud ja lähitulevikus uut viisat ei saa. Me tegime mõlemad testid negatiivsed ja kõik tundus tore ja siis Tom palus meil uuesti ukse taha minna ja ütles, et teises majas olid kaks counselori, kes andsid lahkumisavalduse ja nüüd meie peame mõtlema, kas me tahaksime kuus päeva nädalas töötada ja rohkem teenida ja et kuidas kõik nüüdsest edasi on teistmoodi. JA siiiis, helistasid need kaks counselori teisest majast, et kas Tom ja see mees saaksid tagasi minna.

Me Pauliga jäime siia ja mõtlesime, KUI väga meil on vedanud, et me siin saame olla ja kõik tundus nagu esimene päev ja olime kurvad, et teised peavad ära minema ja nii ja nii ja kämperid ei saanud üldse midagi aru ja olid tüdinud ja endast väljas, et muudkui passima pidid.

Ja siis päeva lõpuks kujunes nii, et need teised kaks counselori otsustasid ka testid teha ja said need negatiivsed ja kõik jäi ikka samaks.

Mina tegin counselor dinneri – keedukartulid kurgi-hapukoore kastmega, võiga hautatud porgandid, vorstikesed ja maasikad vahukoore ja küpsisetükkidega, activitiks true-false küsimused Eesti kohta ja kõik olid sillas ja armastasid mu sööki ja värki.

Pärast tulime Pauliga tagasi , panime kämperid voodisse, istusime verandale ja rääkisime, kui kummaline päev ja mis me kõigest arvame ja sellest, et meil siin saab lahkumisavaldusi tagasi võtta ja kümme korda edasitagasi otsustada. Ülejäänud counselorid olid aga poiste majast põgenenud ja istusid põõsas ja kuulasid, mis me rääkisime :D. Nüüd oleme Pauliga ebapopulaarsed. Aga tegelikult mitte eriti ja rohkem Paul kui mina.

Laupäeval käisime pesapalli vaatamas, mis oli küll megacool. Ja läks isegi rohkem cooliks, kui järskui counselor Kelsey õe peika Kelsey õe omale naiseks palus.  Dsiis luiiis eks.

JA siiiiis jõudsime öösel kell 12 koju (see on superhilja laagri kohta) ja Tom ütles, et võime homme sisse magada, nii et magasime kõik poole kümneni, mis oli küll parem kui paradiis. Pärast seda küpsetasime tsikkidega kooki ja fugde-i ja küpsiseid, tegime poiste majas puuvilja kebabi, mängisime veesõda ja õhtul pidasime rannas liivalossiehitamisvõistlust, ma olin kohtunik. Siis tulime tüdrukute majja, sõime kooke ja puuvilju ja tantsisime. Camper Jeremy ja Rachel kihlusid.

  Kui kõik olid ära läind üritasin tüdrukuid voodisse saada ja käskisin neil hambaid pesta, aga keegi ei liigutanud. Olin siis nats kurjem ja ütlesin, et nad ei või elutoas olla ja peavad voodisse minema. Kõik tsikid kadusid kümneks minutiks ja tulid siis öösärkides tagasi elutuppa. Ma ei saand midagi aru ja käskisin neil hambad ära pesta ja magama minna ja siis üks, kes ennast kogu aeg korrutab, hakkas korrutama ’ bathroom locked, bathroom locked’. ma ütlesin, et nad ei lollitaks ja oma hambad ära peseks, sest kui nad kõik elutoas on, ei saa ju vannituba kinni olla. Aga korrutaja Laura ei jäänud vait ja keegi ei liigutand, nii et läksin vaatama, mis selle uksega siis on. Ja nii kui koputasin hüppas suur paks süsimust poiss vetsust välja. Ma ehmusin ennast poolsurnuks ja küsisin, mis ta seal teeb mispeale ta valjuhäälselt, vulgaarselt ja otsekoheselt teatas, miks ta seal nii kaua oli, et teised ammu ilma temata minema läksid. Sain naerukrambid :D.

See oli eile. Täna on esmaspäev ja mega mõnus päev oli. Hommikul passisin kella 11ni tsikkidega kodus, võtsin siis pausi ja käisin Pauliga jõukas, hiljem olime veits basseinis ja siis toimus mega uhke Jeremy ja Racheli pulmapidu. Pärast sõime õhtust ja tantsisime, sõime torti ja pidasime kõnesid. Kahjuks üks kämper üritas vahepeal oma veene läbi lõigata ja siis kõik counselorid pidid kahel rindel töötama, et selle ühe kämperiga kõik korras oleks ja et teised kämperid midagi teada ei saaks ja ei märkaks kui pruut, preester, pruudi ema ja pruutneitsid korraga ära kaovad. Aga kõik läks hästi, kõigil oli vahva ja see üks kämper sai plaasterdatud ja maha rahustatud ja hakkas telekast pesapalli vaatama.

Nüüd panin pulmavaimus plikadele my big fat greek weddingi mängima ja ise istun põrandal ja kirjutan seda siin.
ma olen väga väsinud.

Tabasin ennast täna mõtlemast et I wonder if i’ll start thinking in english. :D. Topakas.

Tegelt tahtsin hoopis põnevamaid asju mainida kui päevakirjeldust teha, aga jälle on kõik nagu peoga pühitud.

Mulle meeldivad naljakad väljendid :D.

Mu silmad kukuvad kohe peast. Tsau J. Postitan selle teile homme. Siis on teisipäev.

(vabandust kolmapäev on)