Täiesti imelik on olla.

Ma olen nüüd rongis ja sõidan Kopenhaagenist koju. Aarhusesse. Kell on 19:09 ja usa kell on 13:09. Täiesti imelik on olla.
Ma vingusin küll, kuidas ma igatsen siirust ja tõsisust, aga..mul on selline tunne, nagu kõik mu ümber oleksid mu peale pahased. Nad on täbarad ja tõsised ja..ma ei saa sõnagi taani keelest aru. Või saan, aga ühtegi lauset küll moodustada ei oska. Enne tahtsin kohvi osta ja jäin poole lause peal toppama ja mul polnud aimugi, kuidas jätkata. Lõpuks sain oma kohvi ikka ka, aga..

Ilus ilm on. Palju rohkem sügis. Ma ei jõua oodata, et Aarhusesse jõuaks. Tund aega veel.

Oli see alles suvi. Nii pikk ja nii lühike. Ja nii..ebareaalne. Et kui nüüd tagasi olen, siis...nagu oleks lihtsalt korraks magama jäänud ja imelikku unenägu näinud. Aga see oli väga hea suvi. Väga.

Ja paremat kohta kui New York City ma ei tea. Ma arvasin, et jään sellega rahule, või kui siis pettun hästi natukene, sest ma tean kõike, nagu filmis on, aga elu pole film. Aga see oli NII palju parem.

Ja siis ongi imelik, et inimesed olid seal sõbralikud ja all about smalltalk ja hey how are you, aga taanlased on taanikeelsed ja tõsised ja keel kõkab nagu prantsusekeel hoopis. Loodetavasti selleks, et nad on rongis ja pole Aarhusest, sest ma ei saanud enne ka ebakohalikest hästi aru.

Ilm on ilus. Tore suvi oli. Sügis tuleb ka hea.

Ma armastan elu J.

Ja ema

Ja sõpru ja peret ja kõiki teisi, kes mind ära tundsid ja soovilooks on see ’ you’ve got the love..’-laul miskipärast.

Olen juba emme ja Mihkliga telefonitsi vestelnud ja Agnesega sõnumeid saatnud. Telefoni on väga hea kasutada.

Tsau.