Sunday, 31 October 2010
some people wait a lifetime for a moment like this
ega ma ei tahagi midagi kirjutada ja pealegi sai just meie ühine ahjuroog valmis ja lähen sööma, aga tahtsin lihtsalt mainida, et ma olen NIII õnnelik, et ma siin olen. Ma armastan oma elu. Ausõna (L)
EFKA TULE KÜLLLA :):):):)
EFKA TULE KÜLLLA :):):):)
Thursday, 28 October 2010
ooooo neljapäev
ooooo tooore päev. jee.
täna on esimene päev minu siinoleku jooksul, kus tuul tuleb teisest suunast kui tavaliselt. mulle see eriti ei sobi. kui muidu on kooli allamäge vastutuult ja koju ülesmäge allatuult, siis nüüd oli koju ülesmäge vastutuult maailma suurimas paduvihmas. aga ma ei tulnud paduvihma ajal koju, vaid peatusin raamatukogus kui umbes 5% koduteest oli läbitud. raamatukogus seadsin end mõnusalt nahkdiivanile ja hakkasin lugema, aga tuli välja, et minu ümber oli algamas kontsert mehega, kellel oli ilus hääl ja kitarr. tasuta teed pakuti ja päike hakkas paistma. sain väga inspireeritud ja kirjutasin mitu rida naljakaid asju ja jaksasin hästi palju õppida, nii et 100 lehekülge läks ludinal ja jäi üleni meelde ka. aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. ega sellest, et ma täna hommikuks MANNAPUTRU MAASIKAMOOSIGA sõin (minu arust see pole öäk, olge tasa).
vaid hoopis sellest, et päris raske on ikka olla siin Taanis. Päevast päeva õpime ainult koledaid haiguseid ja sümptomeid ja mis halba juhtub, kui mida ei tee ja see võib nähtavasti ikka alateadvuse emotsema küll panna. aga taipasin seda alles täna, kui oli nii tore päev, et ma olin südamest õnnelik ja taipasin, kui hea on siin olla. nii hea, et ma tulin ikka, aga ma pean nüüd meeles pidama, et alateadvust ei tohi omapäi jätta. ja tuleb midagi muud ka päeva jooksul teha, kui söögist mõelda. muidu mõtledki koguaeg - seda võib süüa, seda ei või süüa, kui seda ei söö juhtub see, aga kui seda sööd juhtub see, tahaks seda, aga see on nii kallis, mida ma saan osta, et liiga palju raha ei kuluks, kui palju ma sellest kaloreid saan ja kui kaua ma siis toidust loen, nii et trenni ei jõua ja energiat ära ei kuluta. ja siis lähed magama, et seda uuesti teha. tuleb ikka toredaid asju ka teha. täna oli nii tore päev.
kaks asja on veel, mida ma juba sada aastat kirjutanud pole.
Seda, et ma ei ole vist siiamaani päris aru saanud, et see, mis käib, on minu elu, mitte meie, olgu need meie siis kestahes, mina ja pere või mina ja sõbrad või mina ja kõik, aga see on ainult minu elu ja see....on kuidagi nii äge. ja imelik :D. aga ikkagi äge ka. ma vist ei suuda ennast mittelapseks pidada, kuni ma ennast ise üleval ei pea. (OTSIN TÖÖÖD, ANDKE TÄIEGA), küsisin täna isegi raamatukogust, kas nad mind millekski tahavad, aga nad ei uskund, et tahavad :/:D.
ja et igapäevane 120kcal suurune energiaülejääk (120kcal on midagi suvalist ja väikest) teeb kümne aastaga 50kg lisakilosid. Päris hea, eks :D. Ise sõin eile küll vist vähemalt 3000 eest ja veetsin toreda koduse päeva. ainult voodit ja lampe käisime toomas ingridiga.
henri jookseb pühapäeval öömaratoni. pühapäeval kell 14:00 on ühe pliksi soolaleiva pidu ja pühapäeval lähme ingridiga omale jälle mööblit tooma vist.
isnt it strange how time flies? (tsau sass)
täna on esimene päev minu siinoleku jooksul, kus tuul tuleb teisest suunast kui tavaliselt. mulle see eriti ei sobi. kui muidu on kooli allamäge vastutuult ja koju ülesmäge allatuult, siis nüüd oli koju ülesmäge vastutuult maailma suurimas paduvihmas. aga ma ei tulnud paduvihma ajal koju, vaid peatusin raamatukogus kui umbes 5% koduteest oli läbitud. raamatukogus seadsin end mõnusalt nahkdiivanile ja hakkasin lugema, aga tuli välja, et minu ümber oli algamas kontsert mehega, kellel oli ilus hääl ja kitarr. tasuta teed pakuti ja päike hakkas paistma. sain väga inspireeritud ja kirjutasin mitu rida naljakaid asju ja jaksasin hästi palju õppida, nii et 100 lehekülge läks ludinal ja jäi üleni meelde ka. aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. ega sellest, et ma täna hommikuks MANNAPUTRU MAASIKAMOOSIGA sõin (minu arust see pole öäk, olge tasa).
vaid hoopis sellest, et päris raske on ikka olla siin Taanis. Päevast päeva õpime ainult koledaid haiguseid ja sümptomeid ja mis halba juhtub, kui mida ei tee ja see võib nähtavasti ikka alateadvuse emotsema küll panna. aga taipasin seda alles täna, kui oli nii tore päev, et ma olin südamest õnnelik ja taipasin, kui hea on siin olla. nii hea, et ma tulin ikka, aga ma pean nüüd meeles pidama, et alateadvust ei tohi omapäi jätta. ja tuleb midagi muud ka päeva jooksul teha, kui söögist mõelda. muidu mõtledki koguaeg - seda võib süüa, seda ei või süüa, kui seda ei söö juhtub see, aga kui seda sööd juhtub see, tahaks seda, aga see on nii kallis, mida ma saan osta, et liiga palju raha ei kuluks, kui palju ma sellest kaloreid saan ja kui kaua ma siis toidust loen, nii et trenni ei jõua ja energiat ära ei kuluta. ja siis lähed magama, et seda uuesti teha. tuleb ikka toredaid asju ka teha. täna oli nii tore päev.
kaks asja on veel, mida ma juba sada aastat kirjutanud pole.
Seda, et ma ei ole vist siiamaani päris aru saanud, et see, mis käib, on minu elu, mitte meie, olgu need meie siis kestahes, mina ja pere või mina ja sõbrad või mina ja kõik, aga see on ainult minu elu ja see....on kuidagi nii äge. ja imelik :D. aga ikkagi äge ka. ma vist ei suuda ennast mittelapseks pidada, kuni ma ennast ise üleval ei pea. (OTSIN TÖÖÖD, ANDKE TÄIEGA), küsisin täna isegi raamatukogust, kas nad mind millekski tahavad, aga nad ei uskund, et tahavad :/:D.
ja et igapäevane 120kcal suurune energiaülejääk (120kcal on midagi suvalist ja väikest) teeb kümne aastaga 50kg lisakilosid. Päris hea, eks :D. Ise sõin eile küll vist vähemalt 3000 eest ja veetsin toreda koduse päeva. ainult voodit ja lampe käisime toomas ingridiga.
henri jookseb pühapäeval öömaratoni. pühapäeval kell 14:00 on ühe pliksi soolaleiva pidu ja pühapäeval lähme ingridiga omale jälle mööblit tooma vist.
isnt it strange how time flies? (tsau sass)
Wednesday, 27 October 2010
ikka kolmapäev
ma juba kirjutasin küll, aga ma pean lihtsalt mainima, kui hea on kodus olla, kui siin on palju inimesi ja söögi lõhn ja kõik käivad ja toimetavad midagi. ja nüüd tuli politsei ka midagi tahtma ja korraga on peaaegu kõikseemees õues politseiga probleeme lahendamas :D.
Väike Kristjan õppis ka minu käest kõik see mees ütlema ja kasutas seda kogu aeg.
mendid otsivad hoopis kadunud türklast taga.
seda ka tahtsin öelda.
ajal mil virkus sind piiras julgesid olla sa siiras, õnnelik, vaba ja laisk.
Väike Kristjan õppis ka minu käest kõik see mees ütlema ja kasutas seda kogu aeg.
mendid otsivad hoopis kadunud türklast taga.
seda ka tahtsin öelda.
ajal mil virkus sind piiras julgesid olla sa siiras, õnnelik, vaba ja laisk.
nüüd on küll viimane aeg kirjutada. või esimene.
ja kui nii palju aega mööda läheb, siis ju ei tea ka täpselt, mida öelda või meenutada ja mida mitte. ma olen õppima hakanud näiteks, sest midagi targemat pole teha ja koolis ei käsita õppida. tegin endale ise õppekava ja hakkasin kõige peale, mis ma siiamaani õppinud olen, korralikku ja arusaadavat ühekeelset konspekti koostama. loen raamatust suvalisi peatükke ja mõtlen nendest ja uurin internetist juurdegi. huvitav. aga jooksmas ma ju ei käi ja trenni ei tee, pigem olen niisama, joon teed ja köhatan aegajalt. järgmisel nädalal saabub aga pakk ja siis hakkan kuduma ja raamatuid lugema ja oh seda elukest siis. Tegelikult juhtub praegugi nii, et plaanin midagi lugeda, aga siis satun msni või facebooki ja ununen hoopis sõpradega vestlema. See on nii tore tegevus.
Et need sõbrad nii toredad on, oli mu hirm suur, kui pidin eestist ära tulema. Mõtlesin, et hakkan taanis emoks ja igatsen kodu ja arutlen, et miks ma ometi siia tulin, aga ei. Tagasi olla on täiesti tore.
Käisin eile hälloviini peol ja kohtasin kõiki neid eestlasi, kes see aasta Aarhusesse tulid. See oli hiiglama tore ja nad olid hiiglama toredad. Tasuta sai kommi ka :) Ja siis sõitsime sellel pool teed tagasi, mida ma tavaliselt linna minemiseks kasutan ja tundus nagu täiesti uus linn :D. Eile oli üldse tähtis päev - ostsin enda jalgratta tagumisele lambile ka uue pataka ja nüüd valgustab mu ratas küll terve maailma ära ja brokkolit ja šampooni ostsin ka. Ja pärast pidu viineripirukat :/.
Henri pere saabus ka eile meile külla, nüüd on siin väga tore. Meil on alates tänasest laud ja toolid ja õhtul kell 19.00 on vanemate tehtud õhtusöök. Nii palju olin vist küll enne pereinimene, et siin olles teeb ükskõik kelle pere hea koduse tunde.
Kui ma nüüd sellest rääkima hakkan, kuidas ma vaheajal ratsutamas käisin, läheb see postitus küll väga ebastruktureerituks(?:D), aga ma tahaksin ikka seda ka mainida. Üks päev läksin Lolita Luardesile leiba viima karjamaale, aga ta oli minuga nii kuri, et hakkasin kartma ja jooksin teiselepoole aeda. Ja ma ausõna kartsin oma hobust :D:D. Järgmine päev käisime ratsutamas ja ta oli maailma parim. Hüppasin isegi. See on küll selline tunne, millest paremat ma ei oska hästi mõelda. aga pärast ratsutamist läksin magama ja kui ärkasin ei saanud mu jalad küll mitte ühtegi sammu teha, sest nad olid niiii valusad. Tahaks mingit looma. Ma oleks vist isegi kassi või kuldkalaga nõus :/. Ja toataime igatsen juba ammu. See on esimene asi, mille ma ostan, kui tööd saan.
KUI tööd saan. Niiiii keeruline on selle leidmine. Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes ei otsiks tööd. Ega kedagi, kes oleks välismaalt ja töö see aasta leidnud juba. Aga nagu mu eileleiutatud ütlus ütleb, ja kui see on eile tehtud, siis tänaseks juba vanasõna - visa hing jõuab sihile. see on väga vahva ütlus.
Ma olen siin võõrsil väga hellatundeliseks läinud. Või siis härdaks. Või ma ei tea, mis sõna see on, kui muudkui mõtled, kui toredad sõbrad ja ema ja vend ja kodu on. Aga see mõtlemine teeb mind õnnelikuks, mitte nukraks, nii et see on tore.
Oi, Henri pere saabus. Kui mu laused nüüd imelikuks lähevad, siis see on selleks, et siin on nii keeruline keskenduda, kui meid ühes väikses korteris korraga kaheksa on. Mõõtmete järgi iga ühele natuke rohkem kui 10 ruutmeetrit, aga me ei positsioneeru nii eraldi.
Teen siis kiiresti kokkuvõtte ('paneme siis sinna ahju kõik need juurikad' :D).
Mul oli maailma toredaim vaheaeg. Nii hea oli jälle sõpru näha, Saaremaa reisist mõtlen nüüd vist küll elulõpuni suure nostalgiaga, sest mõnusam ja toredam, kui seal, pole mul ammul ajal olnud, Kärdlas on alati ühtmoodi mõnusalt igav passida ja nii palju nalja saab ja koolikokkutulek oli hiiglama äge. Huvitav ja väga meeldiv, et me tuleme koolist, kust tulevad meie vanemad ja vanavanemad ja kõik inimesed meie linnast ja kui koolil on sünnipäev, on nagu üleilmne pidu. Ja saab kõiki inimesi kohata, kes kunagi olemas olnud on.
Panen nüüd veel mõned pildid ka, siis teinekord jälle hea vaadata :).
oioi. need pildid tulid veel suvalisemas järjekorras kui eelnev sündmustekirjeldus, vabandust.
ja kui nii palju aega mööda läheb, siis ju ei tea ka täpselt, mida öelda või meenutada ja mida mitte. ma olen õppima hakanud näiteks, sest midagi targemat pole teha ja koolis ei käsita õppida. tegin endale ise õppekava ja hakkasin kõige peale, mis ma siiamaani õppinud olen, korralikku ja arusaadavat ühekeelset konspekti koostama. loen raamatust suvalisi peatükke ja mõtlen nendest ja uurin internetist juurdegi. huvitav. aga jooksmas ma ju ei käi ja trenni ei tee, pigem olen niisama, joon teed ja köhatan aegajalt. järgmisel nädalal saabub aga pakk ja siis hakkan kuduma ja raamatuid lugema ja oh seda elukest siis. Tegelikult juhtub praegugi nii, et plaanin midagi lugeda, aga siis satun msni või facebooki ja ununen hoopis sõpradega vestlema. See on nii tore tegevus.
Et need sõbrad nii toredad on, oli mu hirm suur, kui pidin eestist ära tulema. Mõtlesin, et hakkan taanis emoks ja igatsen kodu ja arutlen, et miks ma ometi siia tulin, aga ei. Tagasi olla on täiesti tore.
Käisin eile hälloviini peol ja kohtasin kõiki neid eestlasi, kes see aasta Aarhusesse tulid. See oli hiiglama tore ja nad olid hiiglama toredad. Tasuta sai kommi ka :) Ja siis sõitsime sellel pool teed tagasi, mida ma tavaliselt linna minemiseks kasutan ja tundus nagu täiesti uus linn :D. Eile oli üldse tähtis päev - ostsin enda jalgratta tagumisele lambile ka uue pataka ja nüüd valgustab mu ratas küll terve maailma ära ja brokkolit ja šampooni ostsin ka. Ja pärast pidu viineripirukat :/.
Henri pere saabus ka eile meile külla, nüüd on siin väga tore. Meil on alates tänasest laud ja toolid ja õhtul kell 19.00 on vanemate tehtud õhtusöök. Nii palju olin vist küll enne pereinimene, et siin olles teeb ükskõik kelle pere hea koduse tunde.
Kui ma nüüd sellest rääkima hakkan, kuidas ma vaheajal ratsutamas käisin, läheb see postitus küll väga ebastruktureerituks(?:D), aga ma tahaksin ikka seda ka mainida. Üks päev läksin Lolita Luardesile leiba viima karjamaale, aga ta oli minuga nii kuri, et hakkasin kartma ja jooksin teiselepoole aeda. Ja ma ausõna kartsin oma hobust :D:D. Järgmine päev käisime ratsutamas ja ta oli maailma parim. Hüppasin isegi. See on küll selline tunne, millest paremat ma ei oska hästi mõelda. aga pärast ratsutamist läksin magama ja kui ärkasin ei saanud mu jalad küll mitte ühtegi sammu teha, sest nad olid niiii valusad. Tahaks mingit looma. Ma oleks vist isegi kassi või kuldkalaga nõus :/. Ja toataime igatsen juba ammu. See on esimene asi, mille ma ostan, kui tööd saan.
KUI tööd saan. Niiiii keeruline on selle leidmine. Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes ei otsiks tööd. Ega kedagi, kes oleks välismaalt ja töö see aasta leidnud juba. Aga nagu mu eileleiutatud ütlus ütleb, ja kui see on eile tehtud, siis tänaseks juba vanasõna - visa hing jõuab sihile. see on väga vahva ütlus.
Ma olen siin võõrsil väga hellatundeliseks läinud. Või siis härdaks. Või ma ei tea, mis sõna see on, kui muudkui mõtled, kui toredad sõbrad ja ema ja vend ja kodu on. Aga see mõtlemine teeb mind õnnelikuks, mitte nukraks, nii et see on tore.
Oi, Henri pere saabus. Kui mu laused nüüd imelikuks lähevad, siis see on selleks, et siin on nii keeruline keskenduda, kui meid ühes väikses korteris korraga kaheksa on. Mõõtmete järgi iga ühele natuke rohkem kui 10 ruutmeetrit, aga me ei positsioneeru nii eraldi.
Teen siis kiiresti kokkuvõtte ('paneme siis sinna ahju kõik need juurikad' :D).
Mul oli maailma toredaim vaheaeg. Nii hea oli jälle sõpru näha, Saaremaa reisist mõtlen nüüd vist küll elulõpuni suure nostalgiaga, sest mõnusam ja toredam, kui seal, pole mul ammul ajal olnud, Kärdlas on alati ühtmoodi mõnusalt igav passida ja nii palju nalja saab ja koolikokkutulek oli hiiglama äge. Huvitav ja väga meeldiv, et me tuleme koolist, kust tulevad meie vanemad ja vanavanemad ja kõik inimesed meie linnast ja kui koolil on sünnipäev, on nagu üleilmne pidu. Ja saab kõiki inimesi kohata, kes kunagi olemas olnud on.
Panen nüüd veel mõned pildid ka, siis teinekord jälle hea vaadata :).
oioi. need pildid tulid veel suvalisemas järjekorras kui eelnev sündmustekirjeldus, vabandust.
 |
| ema kõigist mööda tuiskamas |
 |
| nii need jooksjad pudenevad laia ilma laiali |
 |
| kõige kodusem tunne maailmas |
 |
| hakkasime hiiiiiiiiiumaale jõudma noh :P:P:P:P |
 |
| meie kirev meeldiv halloweeni seltskond :D |
Tuesday, 19 October 2010
kodu
tere, olen kodus.
täna on juba teisipäev ja ma pole ikka veel jõudnud midagi kirjutada. naljakas. aga nii kiire ja tore on õnneks kogu aeg. neljapäeval jõudsin edukalt eestisse ja kohtasin kõiki oma parimaid sõpru (vabandaks siinkohal juku, matu ja joonase ees), käisin nooruses kirsi tisse joomas ja arvasin, et elu on ikka väga lahe.
reedest pühapäevani olin emmega saaremaal hängimas. emme jooksis maratoni, mina ujusin basseinis ja sõitsin autoga ja sõin ja vaatasin televiisorit. isegi reklaamid on kohutavalt huvitavad õnneks :D. pühapäeval tulin hiiiumaale (L) ja kohtasin kõiki oma parimaid sõpru (nüüd vabandaks sassi ja miili ja efka ees) ja nii toredalt igav oli, et kohe kodune tunne tuli peale. mulle meeldib kärdla. eile oli esmaspäev ja mina ja juku ja matu ja joonas vaatasime lihunikku, mis on kõigi aegade parim õudukas (vabandaks kõigi ees :D) ja rihoga kohtusin ka. elu on tore ja mul on hea olla.
Hetkel olen kiirustamas vanaema juurde, et õunu korjata ja need siis hiljem mahlaks pressida. Mul on kodus hirmuäratav mahlapress, mida ma ei oska käsitleda ja mistõttu on õunu mul peas ja laes ja põrandal ja sahtlites ja igal pool mujal ka. ja natuke mahla kannus ja pudelis. emme tegi õunakooki ka, nüüd on väga õige sügisene tunne.
Homme lähen räägin kaheteiskümnendale klassile, kuidas mul läheb, et nad siis teaksid, mis on, kui välismaale kooli lähed. ma täpselt ei tea, mida ma ütlen, aga kindlasti ütlen midagi head. Ma pole ikka veel hobuseid vaatamas käinud ja see on küll imelik, aga homme saan Johannese uut hobust näha (ei, mitte juku :D) ja täna küsisin Inge käest, kas ma ratsutada saan. Jah, elu on tore ja mul on hea olla.
Aga hakkaski juba kiire. ehk leian aega ka sisukamaid ja mõttekamaid postitusi koostada ja paar piltigi panna, aga võibolla on õues hoopis kogu aeg ilus ilm ja mina. Mul on nohu ja köha. Peaks kapsast tegema.
Ja Teelet pole ma veel üldse näinud :/.
Kodu (L)
täna on juba teisipäev ja ma pole ikka veel jõudnud midagi kirjutada. naljakas. aga nii kiire ja tore on õnneks kogu aeg. neljapäeval jõudsin edukalt eestisse ja kohtasin kõiki oma parimaid sõpru (vabandaks siinkohal juku, matu ja joonase ees), käisin nooruses kirsi tisse joomas ja arvasin, et elu on ikka väga lahe.
reedest pühapäevani olin emmega saaremaal hängimas. emme jooksis maratoni, mina ujusin basseinis ja sõitsin autoga ja sõin ja vaatasin televiisorit. isegi reklaamid on kohutavalt huvitavad õnneks :D. pühapäeval tulin hiiiumaale (L) ja kohtasin kõiki oma parimaid sõpru (nüüd vabandaks sassi ja miili ja efka ees) ja nii toredalt igav oli, et kohe kodune tunne tuli peale. mulle meeldib kärdla. eile oli esmaspäev ja mina ja juku ja matu ja joonas vaatasime lihunikku, mis on kõigi aegade parim õudukas (vabandaks kõigi ees :D) ja rihoga kohtusin ka. elu on tore ja mul on hea olla.
Hetkel olen kiirustamas vanaema juurde, et õunu korjata ja need siis hiljem mahlaks pressida. Mul on kodus hirmuäratav mahlapress, mida ma ei oska käsitleda ja mistõttu on õunu mul peas ja laes ja põrandal ja sahtlites ja igal pool mujal ka. ja natuke mahla kannus ja pudelis. emme tegi õunakooki ka, nüüd on väga õige sügisene tunne.
Homme lähen räägin kaheteiskümnendale klassile, kuidas mul läheb, et nad siis teaksid, mis on, kui välismaale kooli lähed. ma täpselt ei tea, mida ma ütlen, aga kindlasti ütlen midagi head. Ma pole ikka veel hobuseid vaatamas käinud ja see on küll imelik, aga homme saan Johannese uut hobust näha (ei, mitte juku :D) ja täna küsisin Inge käest, kas ma ratsutada saan. Jah, elu on tore ja mul on hea olla.
Aga hakkaski juba kiire. ehk leian aega ka sisukamaid ja mõttekamaid postitusi koostada ja paar piltigi panna, aga võibolla on õues hoopis kogu aeg ilus ilm ja mina. Mul on nohu ja köha. Peaks kapsast tegema.
Ja Teelet pole ma veel üldse näinud :/.
Kodu (L)
Wednesday, 13 October 2010
kauaoodet' kolmapäev
joujoujou, miks tümpsu ei ole?
Istun siin Marie juures nüüd ja kell on kümme. Teil juba üksteist. Kui just üksi taanlane ei loe. Jäin täna täiesti haigeks ja olen täiesti valmis koju tulema. Ma loodan, et ma ikka üles ka ärkan ja lennukist sellepärast maha ei jää, et ma sisse magasin :D. Mul on Hiiumaal üks sõber, kes ütles, et see oleks liiga Kirsi Kaups kui ma selle pärast maha jääksin. Ma loodan, et ma pole Kirsi Kaups. Ma südamest loodan.
Marie ise on oma venna last hoidmas ja tuleb kell üks umebes. Mina siis vist magan ja ärkan hiljemalt kell neli, et ära minna, nii et me ei näegi üksteist, kuigi magame ühes voodis :D. Ma loodan väga, et ma teda ei nakata, sest see oleks nii mark.
Siin on mega ilus linnavaade. teeks kohe pilti, aga mu kott on nii asju täis, et ma ei julge fotokat otsima hakata. äkki tuleb midagi kotist välja ja siis ma ei jaksa seda enam tagasi pressida.
Olen mingi kolm tundi kodust ära olnud ja huvitavhuvitav, kellega ma msnis räägin? HENRIGA :D. nii tihe jutuvada käib, nagu poleks kunagi üksteist näind :D. võinoh, sada aastat.
mainiksin veel ära, et ma kellelegi kinke ei too, sest mu kott on liiga punnis ja mitte rahakott. ja sööki vist ei või käsipagasis eriti olla nagunii. ma vähemalt loodan, siis mul on hea vabandus.
rohkem vist polegi midagi mainida. nüüd võin lihtsalt päriselt öelda KOHTUMISENI (L). päris ilus sõna. olen päris hoos. aga naerda ei saa, sest muidu tuleb köhahoog. lähen pühendan henrile facebookis pildi nüüd :D. head und.
aa ja seda pean ka mainima, et sain täna teada, et mu blogi follower on ikka veel alles, seda lihtsalt ei näe. thank....midagi :) (L)
Istun siin Marie juures nüüd ja kell on kümme. Teil juba üksteist. Kui just üksi taanlane ei loe. Jäin täna täiesti haigeks ja olen täiesti valmis koju tulema. Ma loodan, et ma ikka üles ka ärkan ja lennukist sellepärast maha ei jää, et ma sisse magasin :D. Mul on Hiiumaal üks sõber, kes ütles, et see oleks liiga Kirsi Kaups kui ma selle pärast maha jääksin. Ma loodan, et ma pole Kirsi Kaups. Ma südamest loodan.
Marie ise on oma venna last hoidmas ja tuleb kell üks umebes. Mina siis vist magan ja ärkan hiljemalt kell neli, et ära minna, nii et me ei näegi üksteist, kuigi magame ühes voodis :D. Ma loodan väga, et ma teda ei nakata, sest see oleks nii mark.
Siin on mega ilus linnavaade. teeks kohe pilti, aga mu kott on nii asju täis, et ma ei julge fotokat otsima hakata. äkki tuleb midagi kotist välja ja siis ma ei jaksa seda enam tagasi pressida.
Olen mingi kolm tundi kodust ära olnud ja huvitavhuvitav, kellega ma msnis räägin? HENRIGA :D. nii tihe jutuvada käib, nagu poleks kunagi üksteist näind :D. võinoh, sada aastat.
mainiksin veel ära, et ma kellelegi kinke ei too, sest mu kott on liiga punnis ja mitte rahakott. ja sööki vist ei või käsipagasis eriti olla nagunii. ma vähemalt loodan, siis mul on hea vabandus.
rohkem vist polegi midagi mainida. nüüd võin lihtsalt päriselt öelda KOHTUMISENI (L). päris ilus sõna. olen päris hoos. aga naerda ei saa, sest muidu tuleb köhahoog. lähen pühendan henrile facebookis pildi nüüd :D. head und.
aa ja seda pean ka mainima, et sain täna teada, et mu blogi follower on ikka veel alles, seda lihtsalt ei näe. thank....midagi :) (L)
Tuesday, 12 October 2010
teisipäev
neli minutit on aega, siis saab arvutil aku tühjaks ja ma ei tea praegu, kus juhe on. asjad sain umbkaudu pakitud, ega see teab mis raske ei olnudki, sest ma võin täpselt 8 kg asju kaasa võtta :D. maha jääb kõik peale raamatu ja arvuti :). ja hambaharja.
Ööbin oma viimast ööd oma Taani kodus praegu, homme lähen sõbranna juurde ööseks, sest ta elab kesklinnas. ülehomme olen emme juures öösel, päris tseff. aga tulingi ainult mainima, et asjad on pakitud ja seda ka, et mul algas eile köha. ja täna läks hääl täiesti ära. ja just olin nii õnnelik, et ma polegi veel haigeks jäänud. ma loodan, et see on kiiresti paranev ja mööduv nähtus.
lähen nüüd magama.
aa ja mäest nii palju (2 minutit jäänd :D), et olin peaaegu tipus, kui märkasin enda kõrval jänest ja jäin seisma, et wtf nägu teha :D. aga see oli üks mu parimatest kui mitte parim üritus siiani ja ei tundunud isegi raske enam.
kõik. head und :)
Ööbin oma viimast ööd oma Taani kodus praegu, homme lähen sõbranna juurde ööseks, sest ta elab kesklinnas. ülehomme olen emme juures öösel, päris tseff. aga tulingi ainult mainima, et asjad on pakitud ja seda ka, et mul algas eile köha. ja täna läks hääl täiesti ära. ja just olin nii õnnelik, et ma polegi veel haigeks jäänud. ma loodan, et see on kiiresti paranev ja mööduv nähtus.
lähen nüüd magama.
aa ja mäest nii palju (2 minutit jäänd :D), et olin peaaegu tipus, kui märkasin enda kõrval jänest ja jäin seisma, et wtf nägu teha :D. aga see oli üks mu parimatest kui mitte parim üritus siiani ja ei tundunud isegi raske enam.
kõik. head und :)
kauaülespanemata jalgrattapildid ja palju muud põnevat
Juhhei heihei ja gay (nagu ääretult õnnelik, mitte nagu homoseksuaal)
Kell on 14:00 ja ma olen juba pool tundi koolist kodus olnud. Homseks pole midagi õppida, grupitöö hakkab valmis saama - tänane grupikoosolek on peetud, tänane panus pandud ja..noh. ongi ainult homne jäänud. ussskumatu, kas pole. Eile ja üleeile oli ikka küll surmatunne ja täna hommikul oleksin pigemini (kui see on sõna) kõik oma makaronid ära andnud, kui et üles ärganud. ja pudruhelbed vist ka. Aga päev oli küllaltki tore, Nancyl mu klassist oli sünks ja ta tõi šokolaadibatoone (ma EI nimeta neid twixe ja sellised batoonideks, need olid ikka teistsugused, aga ma ei oska neid paremini nimetada ka) ja ma olen ta lemmik nii et ma sain kaks. või siis lihtsalt pesamuna. morton ja mina saame alati rohkem, sest ma olen pesamuna ja minuga tehakse imelikke asju ja morton on jooksja ja vajab väga palju energiat. aga keegi ei vihka mind ka vist selle eest, et ma rohkem saan. õnneks. nutrition oli imelik nagu alati, aga füsioloogia oli väga tore, kuigi me olime täiesti teemast mööda jälle, aga selles tunnis ollakse hästi lahedalt teemast mööda. ja siis keset hommikust füsioloogiat hakkas järsku õues mulda sadama. ja ma olin ainuke, kes märkas ja see ei lõppenud üldse ära, läks järjest hullemaks ja siis ma pidin juba tasakesi itsitama hakkama ja lõpuks täitsa naerma, aga hästi salaja ja siis märkasid järsku teised ka ja ei saand ka midagi aru, aga tegelt olid mingid mehed katusel, kes sealt mulda alla viskasid, aga ma ei tea täpselt, miks.
täna ei tee ma vist suurt midagi, ainult söön ja käin mäge vallutamas, nii et jääb ilusti aega ka kirjandusklassika lugemiseks ja võibolla õpin urineerimis(?)süsteemi ära, mida reedeks õppima peab, muidu jään ju rumalamaks kui teised.
panen nüüd pilte ka igasuguseid.
Kell on 14:00 ja ma olen juba pool tundi koolist kodus olnud. Homseks pole midagi õppida, grupitöö hakkab valmis saama - tänane grupikoosolek on peetud, tänane panus pandud ja..noh. ongi ainult homne jäänud. ussskumatu, kas pole. Eile ja üleeile oli ikka küll surmatunne ja täna hommikul oleksin pigemini (kui see on sõna) kõik oma makaronid ära andnud, kui et üles ärganud. ja pudruhelbed vist ka. Aga päev oli küllaltki tore, Nancyl mu klassist oli sünks ja ta tõi šokolaadibatoone (ma EI nimeta neid twixe ja sellised batoonideks, need olid ikka teistsugused, aga ma ei oska neid paremini nimetada ka) ja ma olen ta lemmik nii et ma sain kaks. või siis lihtsalt pesamuna. morton ja mina saame alati rohkem, sest ma olen pesamuna ja minuga tehakse imelikke asju ja morton on jooksja ja vajab väga palju energiat. aga keegi ei vihka mind ka vist selle eest, et ma rohkem saan. õnneks. nutrition oli imelik nagu alati, aga füsioloogia oli väga tore, kuigi me olime täiesti teemast mööda jälle, aga selles tunnis ollakse hästi lahedalt teemast mööda. ja siis keset hommikust füsioloogiat hakkas järsku õues mulda sadama. ja ma olin ainuke, kes märkas ja see ei lõppenud üldse ära, läks järjest hullemaks ja siis ma pidin juba tasakesi itsitama hakkama ja lõpuks täitsa naerma, aga hästi salaja ja siis märkasid järsku teised ka ja ei saand ka midagi aru, aga tegelt olid mingid mehed katusel, kes sealt mulda alla viskasid, aga ma ei tea täpselt, miks.
täna ei tee ma vist suurt midagi, ainult söön ja käin mäge vallutamas, nii et jääb ilusti aega ka kirjandusklassika lugemiseks ja võibolla õpin urineerimis(?)süsteemi ära, mida reedeks õppima peab, muidu jään ju rumalamaks kui teised.
panen nüüd pilte ka igasuguseid.
 |
| mu mägi |
 |
| ja vaade sealt otsast |
 |
| kõige popimad peoprillid siinpool läänemerd. ausõna |
 |
| mu ratas |
 | |||||||||
| ja veel üks :D |
vabandust, tegelt ainult rumal nali. mu ratas on hoopis seal allpool
 |
| selline |
Monday, 11 October 2010
nädal 40, päev 1
Plaanisin terve eilne päev siia kirjutama tulla ja rattast pilte lisada, sest mul tuli alles eile meelde, et ma pole seda veel teinud, aga mulle meeldib õhtuti blogi kirjutada, sest siis on vähem tõenäoline, et midagi väga huvitavat veel juhtub ja ma pean kaks korda päevas kirjutama, mis oleks juba noulaifide tunnusmärk vist. Niisiis muudkui plaanisin kirjutada, aga lõpuks jäin õpikutesse magama - nii palju oli lugeda ja teha ja uni oli nii suur. Tänagi avastasin ennast juba kuskilt lümfisõlmede ja põrna vahepealt magamast, pool lauset ja pool sõna vihikus kirjas :). Siis mõtlesin, et teen vahepeal pausi ja kirjutan, ehk siis saan pärast veits veel lugeda.
Lähiminevikust nii palju, et laupäeval käisime Ragnhildi ja Harleyga, kes on mu klassiõed, natuke väljas, tahtsime tantsida, aga ei viitsinud järjekorras seista ja siis olime mingis niisama baaris ja pärast sõime ühte asja, mida nad siin alati pärast pidu söövad ja mida ma sõin esimest korda ja mis oli mega hea. nime unustasin küll ära, aga see on nagu tortilla selle ümmarguse asja sisse keeratud kebab ja veel asjad. ca..cashanka?:D ei. midagi muud. pühapäeva hommikul kohtusin oma studygroupiga, siis pesin pesu ja õppisin natuke kodus, tegin süüa ja asju ja käisin soomlasega frisbi golfi või midagi mängimas. see on mingi uus kuum spordiala, millel on samasugused reeglid nagu golfil, ainult et keppide, pallide ja aukude asemel on käed, lendavad taldrikud ja korvid. polnudki ammu trenni teinud, mingi peaaegu nädal aega juba ja see oli küll päris kõva trenn ja tore ka. päike paistis ka, täpselt nii nagu pühapäevale kohane.
Tänaseks olid plaanid sellised: ärgata kell 07:30, et jõuda üheksast kooli, käia kahes biokeemias ja kell 11 oma studygroupiga kohtuda, et veits kirjutada ja asju teha. ja umbes kell kolm koolis homseks lugema hakata. aga päike paistis, päev oli ilus, ja ma ei teinud ühtegi oma päevakavast mitte ühtegi asja. ei, studygroupi nägin korraks täpselt kell 11.
Hommik algas sellega, et Laura saatis sõnumi, et biochemistry on jälle ära jäätud, aga saame ikka kell 11 kokku. Ajasin korraks Henri üles, et tallegi rõõmusõnumit teatada, aga talle teatati parasjagu, et biochemistry jäi ära ja et nad kohtuks nüüd kell 9 mitte kell 11. Ingrid ärkas ka üles ja nad läksid ära, ma magasin üheksani ja ärkasin ka. Sõin ja lugesin veits seda, mille ajal ma eile magama jäin ja läksin siis linnavalitsusse või mis see ongi, et oma cpr-numbriga edasi tegeleda, aga et mu nimeks oli seal eelmises kauges kohas Kirsa pandud, siis ei saanudki ma seal eriti midagi teha ja nad käskisid mul hoopis sinna kaugele tagasi sõita ja lasta see täht ära muuta. Käisin korraks koolis, et oma grupiga vestelda ja Veronica käest küsida, kus see koht asuski, sest ma ei mäletanud enam ja käisin eelmine kord koos temaga. Õppima ma ei pidandki jääma, sest mul polnd aega ja siis asusin sinna kaugele teele.
Pidin linnavalitsuse kõrvalt number 8 võtma, aga seda ei läinud sealt. Vaatasin siis kaardi pealt, et kus suunas minna ja hakkasin minema, kui äkitselt peatus mu kõrval buss number 4 ja läks ahvatlevalt õiges suunas ja ma nagu teadsin, et neljaga saab sinna, kus kaheksa peatub. hüppasin siis sisse ja hakkasin kuskile sõitma, kui äkki tulid kontrolörid peale. elu on seiklus, sain ilusti 1200 eesti krooni trahvi. aga vähemalt kehtis trahvi kviitung või mis see ongi tänase bussipiletina ja kontrolörid olid just minuga samas suunas minemas, nii et kutsusid mind endaga 24 peale, tulid mulle ütlema, millal on õige aeg maha minna ja et siis võtaksin 12ne ja sõidakisn kuus peatust ja siis kõnniksin natuke otse ja siis keeraksin paremale :). ja nad isegi ütlesid sorry, kui nad mulle trahvi tegid. aga ma olin niiiii rumal, et ma midagi ei vingunud. kõige pealt ma nägin, et nad tulevad bussi peale ja mõtlesin, et mis ma siis ütlen, aga kui nad minuga rääkima hakkasid, siis mul hakkas lihtsalt nõme olla ja ma ei tahtnudki eriti midagi öelda. seletasin küll ilusti ära, miks ma niimoodi ilma piletita bussis olen, aga üldsegi ei teinud armast nägu ega ütlend pliiiiiiis. need oleks kindlasti töödanud. ma olen ikka tuulepea.
ja siis käisin seal kohas ära, lasin ühe tähe ära muuta, sõitsin tagasi linna (enne ootasin tund aega bussi), käisin linnavalitsuses, kus pidin kuskilt tagatoast Fritzet otsima, kes minuga enne tegeles, kohtasin maja ees Miglet, kellega ma enne koos elasin ja sain Lauralt sõnumi, et studygroup on tänaseks lõpetanud. Siis sõitsin koju ja sõin ja nii ja siis läksin jooksma, sest ma pole seda nii ammu teind ja olen juba KOHUTAVALT suureks tüdrukuks sirgunud :). ja hukka läinud. jooksin mina seal metsateel kui äkki nägin hobust põllu peal ratsutamas. mõtlesin kohe, et peaks minema küsima, kas ma palun võiks ka veits ratsutada, aga jooksin ikka millegipärast mööda ja tabasin ennast mõtlemast, et võiks ju minna küll, aga niiiii hea on joosta. uskumatu, ma poleks kunagi uskunud, et ma valin jooksmise enne ratsutamist. ma poleks kunagi uskunud, et ma valin üldse midagi enne ratsutamist. aga järgmine nädal on järgmine nädal ja siis ma arvan küll, et ma lähen esimese asjana ratsutama. kui keegi mulle hobust annab muidugi. põlv hakkas alles lõppkokkuvõtteks valutama, enne oli päris okei.
ja et..mis siis veel. vist mitte midagi (jah jokutan siin lõpetamisega, et mitte pöörduda tagasi aidsi, linnugripi ja pähkleid nuusutavate koerte juurde).
rattast panen homme pilte üles, sest ma olen niiii hiiglama väsinud (kindlasti olen homme ka, nagu eilegi :D) ja homme hakkab kool juba kell kaheksa. need tunnid, kus ma iga kord magama hakkan jääma. ja siis kaks toitumist ja siis grupikoosolek je. lähen proovin homme, kas ma lõpuks jaksan selle mäe ka ära vallutada või ei. vähemalt ma arvan, et ma proovin. jah, ma jokutan täiega siin :). lähen pesen hambaid, meeldivat õhtu jätku ja kohtumiseni.
Lähiminevikust nii palju, et laupäeval käisime Ragnhildi ja Harleyga, kes on mu klassiõed, natuke väljas, tahtsime tantsida, aga ei viitsinud järjekorras seista ja siis olime mingis niisama baaris ja pärast sõime ühte asja, mida nad siin alati pärast pidu söövad ja mida ma sõin esimest korda ja mis oli mega hea. nime unustasin küll ära, aga see on nagu tortilla selle ümmarguse asja sisse keeratud kebab ja veel asjad. ca..cashanka?:D ei. midagi muud. pühapäeva hommikul kohtusin oma studygroupiga, siis pesin pesu ja õppisin natuke kodus, tegin süüa ja asju ja käisin soomlasega frisbi golfi või midagi mängimas. see on mingi uus kuum spordiala, millel on samasugused reeglid nagu golfil, ainult et keppide, pallide ja aukude asemel on käed, lendavad taldrikud ja korvid. polnudki ammu trenni teinud, mingi peaaegu nädal aega juba ja see oli küll päris kõva trenn ja tore ka. päike paistis ka, täpselt nii nagu pühapäevale kohane.
Tänaseks olid plaanid sellised: ärgata kell 07:30, et jõuda üheksast kooli, käia kahes biokeemias ja kell 11 oma studygroupiga kohtuda, et veits kirjutada ja asju teha. ja umbes kell kolm koolis homseks lugema hakata. aga päike paistis, päev oli ilus, ja ma ei teinud ühtegi oma päevakavast mitte ühtegi asja. ei, studygroupi nägin korraks täpselt kell 11.
Hommik algas sellega, et Laura saatis sõnumi, et biochemistry on jälle ära jäätud, aga saame ikka kell 11 kokku. Ajasin korraks Henri üles, et tallegi rõõmusõnumit teatada, aga talle teatati parasjagu, et biochemistry jäi ära ja et nad kohtuks nüüd kell 9 mitte kell 11. Ingrid ärkas ka üles ja nad läksid ära, ma magasin üheksani ja ärkasin ka. Sõin ja lugesin veits seda, mille ajal ma eile magama jäin ja läksin siis linnavalitsusse või mis see ongi, et oma cpr-numbriga edasi tegeleda, aga et mu nimeks oli seal eelmises kauges kohas Kirsa pandud, siis ei saanudki ma seal eriti midagi teha ja nad käskisid mul hoopis sinna kaugele tagasi sõita ja lasta see täht ära muuta. Käisin korraks koolis, et oma grupiga vestelda ja Veronica käest küsida, kus see koht asuski, sest ma ei mäletanud enam ja käisin eelmine kord koos temaga. Õppima ma ei pidandki jääma, sest mul polnd aega ja siis asusin sinna kaugele teele.
Pidin linnavalitsuse kõrvalt number 8 võtma, aga seda ei läinud sealt. Vaatasin siis kaardi pealt, et kus suunas minna ja hakkasin minema, kui äkitselt peatus mu kõrval buss number 4 ja läks ahvatlevalt õiges suunas ja ma nagu teadsin, et neljaga saab sinna, kus kaheksa peatub. hüppasin siis sisse ja hakkasin kuskile sõitma, kui äkki tulid kontrolörid peale. elu on seiklus, sain ilusti 1200 eesti krooni trahvi. aga vähemalt kehtis trahvi kviitung või mis see ongi tänase bussipiletina ja kontrolörid olid just minuga samas suunas minemas, nii et kutsusid mind endaga 24 peale, tulid mulle ütlema, millal on õige aeg maha minna ja et siis võtaksin 12ne ja sõidakisn kuus peatust ja siis kõnniksin natuke otse ja siis keeraksin paremale :). ja nad isegi ütlesid sorry, kui nad mulle trahvi tegid. aga ma olin niiiii rumal, et ma midagi ei vingunud. kõige pealt ma nägin, et nad tulevad bussi peale ja mõtlesin, et mis ma siis ütlen, aga kui nad minuga rääkima hakkasid, siis mul hakkas lihtsalt nõme olla ja ma ei tahtnudki eriti midagi öelda. seletasin küll ilusti ära, miks ma niimoodi ilma piletita bussis olen, aga üldsegi ei teinud armast nägu ega ütlend pliiiiiiis. need oleks kindlasti töödanud. ma olen ikka tuulepea.
ja siis käisin seal kohas ära, lasin ühe tähe ära muuta, sõitsin tagasi linna (enne ootasin tund aega bussi), käisin linnavalitsuses, kus pidin kuskilt tagatoast Fritzet otsima, kes minuga enne tegeles, kohtasin maja ees Miglet, kellega ma enne koos elasin ja sain Lauralt sõnumi, et studygroup on tänaseks lõpetanud. Siis sõitsin koju ja sõin ja nii ja siis läksin jooksma, sest ma pole seda nii ammu teind ja olen juba KOHUTAVALT suureks tüdrukuks sirgunud :). ja hukka läinud. jooksin mina seal metsateel kui äkki nägin hobust põllu peal ratsutamas. mõtlesin kohe, et peaks minema küsima, kas ma palun võiks ka veits ratsutada, aga jooksin ikka millegipärast mööda ja tabasin ennast mõtlemast, et võiks ju minna küll, aga niiiii hea on joosta. uskumatu, ma poleks kunagi uskunud, et ma valin jooksmise enne ratsutamist. ma poleks kunagi uskunud, et ma valin üldse midagi enne ratsutamist. aga järgmine nädal on järgmine nädal ja siis ma arvan küll, et ma lähen esimese asjana ratsutama. kui keegi mulle hobust annab muidugi. põlv hakkas alles lõppkokkuvõtteks valutama, enne oli päris okei.
ja et..mis siis veel. vist mitte midagi (jah jokutan siin lõpetamisega, et mitte pöörduda tagasi aidsi, linnugripi ja pähkleid nuusutavate koerte juurde).
rattast panen homme pilte üles, sest ma olen niiii hiiglama väsinud (kindlasti olen homme ka, nagu eilegi :D) ja homme hakkab kool juba kell kaheksa. need tunnid, kus ma iga kord magama hakkan jääma. ja siis kaks toitumist ja siis grupikoosolek je. lähen proovin homme, kas ma lõpuks jaksan selle mäe ka ära vallutada või ei. vähemalt ma arvan, et ma proovin. jah, ma jokutan täiega siin :). lähen pesen hambaid, meeldivat õhtu jätku ja kohtumiseni.
Saturday, 9 October 2010
laupäev
Ma ei oska kuidagi üldse mõtteid koondada praegu, nii et ma vist räägin läbisegi. Et meie kool on teadatuntud kui tüdrukute kool, sest see on siuke naiste eriala, saabus juba kohe kell kaheksa, kui pidu algas, suur hulk suvalisi vanemaid mehi. Ja siis saabusid veel mõned ja veel mõned. Ma õnneks ei olnud kohustatud baaris müüma, aga et kõik mu sõbrad ikka seal olid, siis hängisin ka seal ja hakkasin ikka müüma ja isegi oskasin seda :D. täiesti lihtne oli. Mingi hetk hakkas õnneks tavalisi inimesi ka kogunema ja siis saime juba tantsupõrandal keerutada ja haamriga naela puu sisse löömist mängida. Ma olen selles vaieldamatult väga hea. Hästi tore pidu oli kuidagi, aga ma täpselt ei tea, mille pärast. Kuigi mulle käis terve aeg see närvidele, et ma ei võinud ära minna, sest me pidime pärast kõik korda ka jälle tegema. Mitte, et ma oleks tahtnud ära minna, aga mul tekkis kuidagi paaniline ahistatuse tunne, et ma ei või lahkuda, kui ma tahan. Õnneks pidi pidu nagunii kell 2 lõppema ja ma mõtlesin, et kui hull see koristamine siis ikka saab ollla. Aga seda ma mõtlesin enne pidu. Lõpuks oli kell pool 3, viimased inimesed lahkusid ja meil oli vaja TERVE kool ära koristada, sest kõik oli niiiiii sassis ja rõve ja must. Niisiis koristasime umbes neljakümnekesi kuni kella kolmveerand viieni :D. Siis helistasime teistele, et kus nad nüüd on, aga nad olid kõik ammu kodus magamas. Meie käisime korraks veel bridgewateris, mis on hästi tore koht ja ühes kallis baaris, kus on hästi palju heade raamatutega raamaturiiuleid seina peal ja siis mõtlesime veel korraks mcdonaldsist läbi minna, aga oh seda üllatust- mäkk oli juba kinni, kuigi see pole kunagi kinni :D. ja kell oli seitse :/. võtsin siis käpelt oma ratta ja kimasin koju. Tee läks ruttu ja kõik oli hea.
Mulle väga meeldib peokommitee liige olla :D, nad on hästi toredad seal kõik, eriti üks tüüp, keda ma algusest saati naernud olen. Haarasin hooletult plekkpurki ja sain sõrme katki ja siis see tüüp tuli minuga kooli peale trippima, et esmaabipakist plaastrit saada, mis oli muidugi ka vajalik (see, et ta tuli), sest tal on kõik võtmed alati. Ja siis läksime ib-i kontorisse, mis on nagu meie vana ilmar, aga ta on hästi imelik :D. ja siis see naljakas kutt tegi teda järgi ja rääkis, kui imelik see ib ikka on 'omg omg i have to do TWO things today...okouuuu' ja esmaabipaki koha peal oli hoopis aiandusajakiri :D. võinoh nende huskvarna saagide ja traktorite ja jonseredide ajakiri. niisiis kasutasime hoopis postisaatmis triipkoodide teipi ja triipkoodisime mu sõrme ära. mis nägi kole välja :D. Ja peo kasum oli 20000dkk-d. päris haige eksole.
Nüüd istun siin voodis ja lähen vist varsti õue jalutuskäigule ja üritan proteiinide osa ära lugeda raamatust ja siis äkki midagi toredat teha või hoopis madaga. magada* :D:D. Ega tänaöise unega eriti kiita ju pole ja mul on üks sõber Hiiumaal, kes helistas kell 11 hommikul, et ta sõidab praaegu Emmastesse ja nüüd on kell juba 5 õhtul ja ta helistas uuesti, et ta sõidab ikka Emmastesse. Selline seiklus seal käimas.
Mul on kohe selline tunne, et sellest ei tulnud eriti hea postitus, aga mis siis ikka. Nagunii mul neid Followerse pole - isegi see üks, mis oli, on ära läinud :/:D. ja nagunii...pole see oluline ju.
tegelikult oli pildi mõte selle taani lipuga eputada, mis mul peas on, aga kui juba eputamiseks läks, siis ta jookseb 15 km 45minutiga :D.
mu lemmmmmik mäng :D
koristamise lõpp (L)(L)(L)
Thursday, 7 October 2010
pealkiri
apppppi. ma olen päev läbi mõelnud, mida kõike ma siin blogis öelda tahaks, aga nüüd olen juba kaks korda midagi kirjutanud ja jälle ära kustutanud, sest mul kuidagi ei tule välja nii nagu ma tahaks.
ma kirjutan siis hoopis eilsest. kohtusime studygroupiga ja vastasime ühele kolmest küsimusest ära. nad ei tahagi igat vaba hetke enne vaheaega koos veeta, nad lausa jätavad päevi vahele (nagu näiteks täna), aga kui midagi teeme, siis peame hästi kaua järjest pusima ja tegema ja koos olema. isegi kui on midagi lihtsat. eile näiteks kirjutasime vastust küsimusele 'discribe the structure of proteins' mingi kaks ja pool tundi vist. kuigi öeldud oli, et describe tähendab mention the facts briefly ja selle asemel et kohe öelda, et on tehtud aminohapetest ja neil on neli erinevat struktuuri ja denaturation ja neid siis kirjeldada, hakkasime raamatuid lugema ja mõtlema ja arutama ja alles rohkem kui kahe tunni pärast saime sellise samasuguse lihtsa jutu kokku. saad sa siis õige aru.
pärast tulin koju ja...appi. ma ei mäleta, mida ma siis tegin :D. igaljuhul ma tegin midagi. ja üleeile tegin enda meelest kolme tunnise jalgrattatrenni, aga see käis nii, et sõitsin rattaga nagu kogemata kaubanduskeskuse ette ja tulin kolme tunni pärast välja, et koju sõita. see oli päris tore. aa ja siis sõin eile kolm jäätist ka ära, sest kolm oli odavam osta kui üks ja meil pole sügavkülma ja mu sõbrad ei soovinud mind aidata, sest see oli mandlimaitseline.
oh, kuidas ma võisin :D, ma unustasin praegu eilse päeva tippsündmuse ära. istusime ingridiga siin oma voodites ja tegime suvalisi asju, kui äkki tuli Joonas ja teatas, et ta sõidab nüüd kolmeks nädalaks leetu ja me teeks talle suure teene, kui me ta toidu ära sööks, sest muidu see läheb halvaks. ja see ajas mu hulluks. ei, mitte see söögi osa niiväga (kuigi praeguseks hetkeks on kõik toit söödud :D), vaid see, et ta siis kell 5 hommikul äkki üles ärkas ja koju läks. päris päris koju. ja siis ma taipasin, et ainult nädala aja pärast juhtub minuga see sama. nagu ÜHE nädala. ja nüüd ma ei saa enam millestki muust mõelda ja ei jõua seda ära oodata. kuigi ma olen siiamaani väitnud, et mul pole koduigatsust. aga..ainult üks nädal :D see on küll juba kuidagi..erutav :D. mulle küll endiselt meeldib siin, aga. oi.
oi oi, kirsi, oi oi
proovin siis nüüd tänasest ka kirjutada. väga naljakas päev oli. ilus ka, hommikul oli paks udu ja ma läksin jalutuskäigule, sest mu siinne pere lahkus väga vara ja väga lärmakalt ja siis ma ei viitsind ka enam magada. jalutasin mina siis hobuseid vaatama, sest need on piisavalt kaugel ja piisavalt ägedad, kui järsku nägin, et minu kõrvalt algas suuuuur vikerkaare-kujuline asi, aga täiesti valge ja rohkem nagu maapealne pilv. see ajas mind naerma.
läbi metsa tagasi tulles sattusin põlvini sopa sisse. aga päike oli nii soe, et sai t-särgi väel käia. (mul on uus imelik harjumus ja vajadus iga päev otsustada, kas päev oli hea või halb, selleks ma siin nüüd niimoodi argumenteerin või mis asjagi). hommikuse jalutuskäigu ajal nägin ühte hästi suurt vihmaussi, ühte surnud kärnkonna, ühte surnud suurt valget rotti, ühte surnud väikest pruuni hiirt, ühte surnud hästi pikka vihmaussi ja mõnesid surnud tige. tigusid. ka. aga ma nägin elus hobuseid.
minus on midagi imelikku. võinoh sellist, mis paneb vanu inimesi tahtma minuga vestelda. see oli juba eestis nii, aga siis ma arvasin, et see on selleks, et vanad tahavad ikka teada kes kelle tütar on ja kuidas kellelgi läheb, aga ei. see jätkub siin ka. nad tulevad ja naeratavad ja siis jäävad keset su teed seisma ja hakkavad midagi ültema ja näitama ja siis ma naeratan ja noogutan ja ülten 'jaa jaa' ja kui nad ikka vait ei jää, siis pean ütlema, et ma ei oska taani keelt ja siis nad soovivad midagi ilusat päevaks või teeks ja ja lähevad edasi. päikesteliste ilmadega on eriti hull. ja ma tean juba kõiki naabreid, kes on vanemaid kui 40. teisi eriti ei tea. kolme tean. mul tekkis täna kahtlus, et mu majas võib elada maailma ilusaim inimene, aga ma ei näind teda hästi ja siis jooksin trepikotta, et sealt aknast piiluda, aga ta oli juba kadunud. no ütle nüüd.
vahepeal päeval lugesin et maailma pikim teadaolev luksumine kestis kuus kuud ja kui tahad luksumist lõpetada, siis tuleb ennast kõvasti keelest sikutada.
õhtu lõpetuseks läksin veel jalutama, sest ma ei jookse ju oma põlvega ja nägin suurt surnud lindu. pea oli otsast ära, aga seal samas kõrval.
rohkem vist ei oskagi ma midagi kirjutada või ei jaksa või lähen magama.
aa..ja mõtlesin veel täna KUI tänulik ma ikka olen, et mul on Juhan ja Kristjan, kes õpetasid, et kõik asjad maitsevad väga hästi, kui piisavalt palju ketšupit panna :).
adjoo.
ohoo, vannituba vabanes, tsauks :)
ma kirjutan siis hoopis eilsest. kohtusime studygroupiga ja vastasime ühele kolmest küsimusest ära. nad ei tahagi igat vaba hetke enne vaheaega koos veeta, nad lausa jätavad päevi vahele (nagu näiteks täna), aga kui midagi teeme, siis peame hästi kaua järjest pusima ja tegema ja koos olema. isegi kui on midagi lihtsat. eile näiteks kirjutasime vastust küsimusele 'discribe the structure of proteins' mingi kaks ja pool tundi vist. kuigi öeldud oli, et describe tähendab mention the facts briefly ja selle asemel et kohe öelda, et on tehtud aminohapetest ja neil on neli erinevat struktuuri ja denaturation ja neid siis kirjeldada, hakkasime raamatuid lugema ja mõtlema ja arutama ja alles rohkem kui kahe tunni pärast saime sellise samasuguse lihtsa jutu kokku. saad sa siis õige aru.
pärast tulin koju ja...appi. ma ei mäleta, mida ma siis tegin :D. igaljuhul ma tegin midagi. ja üleeile tegin enda meelest kolme tunnise jalgrattatrenni, aga see käis nii, et sõitsin rattaga nagu kogemata kaubanduskeskuse ette ja tulin kolme tunni pärast välja, et koju sõita. see oli päris tore. aa ja siis sõin eile kolm jäätist ka ära, sest kolm oli odavam osta kui üks ja meil pole sügavkülma ja mu sõbrad ei soovinud mind aidata, sest see oli mandlimaitseline.
oh, kuidas ma võisin :D, ma unustasin praegu eilse päeva tippsündmuse ära. istusime ingridiga siin oma voodites ja tegime suvalisi asju, kui äkki tuli Joonas ja teatas, et ta sõidab nüüd kolmeks nädalaks leetu ja me teeks talle suure teene, kui me ta toidu ära sööks, sest muidu see läheb halvaks. ja see ajas mu hulluks. ei, mitte see söögi osa niiväga (kuigi praeguseks hetkeks on kõik toit söödud :D), vaid see, et ta siis kell 5 hommikul äkki üles ärkas ja koju läks. päris päris koju. ja siis ma taipasin, et ainult nädala aja pärast juhtub minuga see sama. nagu ÜHE nädala. ja nüüd ma ei saa enam millestki muust mõelda ja ei jõua seda ära oodata. kuigi ma olen siiamaani väitnud, et mul pole koduigatsust. aga..ainult üks nädal :D see on küll juba kuidagi..erutav :D. mulle küll endiselt meeldib siin, aga. oi.
oi oi, kirsi, oi oi
proovin siis nüüd tänasest ka kirjutada. väga naljakas päev oli. ilus ka, hommikul oli paks udu ja ma läksin jalutuskäigule, sest mu siinne pere lahkus väga vara ja väga lärmakalt ja siis ma ei viitsind ka enam magada. jalutasin mina siis hobuseid vaatama, sest need on piisavalt kaugel ja piisavalt ägedad, kui järsku nägin, et minu kõrvalt algas suuuuur vikerkaare-kujuline asi, aga täiesti valge ja rohkem nagu maapealne pilv. see ajas mind naerma.
läbi metsa tagasi tulles sattusin põlvini sopa sisse. aga päike oli nii soe, et sai t-särgi väel käia. (mul on uus imelik harjumus ja vajadus iga päev otsustada, kas päev oli hea või halb, selleks ma siin nüüd niimoodi argumenteerin või mis asjagi). hommikuse jalutuskäigu ajal nägin ühte hästi suurt vihmaussi, ühte surnud kärnkonna, ühte surnud suurt valget rotti, ühte surnud väikest pruuni hiirt, ühte surnud hästi pikka vihmaussi ja mõnesid surnud tige. tigusid. ka. aga ma nägin elus hobuseid.
minus on midagi imelikku. võinoh sellist, mis paneb vanu inimesi tahtma minuga vestelda. see oli juba eestis nii, aga siis ma arvasin, et see on selleks, et vanad tahavad ikka teada kes kelle tütar on ja kuidas kellelgi läheb, aga ei. see jätkub siin ka. nad tulevad ja naeratavad ja siis jäävad keset su teed seisma ja hakkavad midagi ültema ja näitama ja siis ma naeratan ja noogutan ja ülten 'jaa jaa' ja kui nad ikka vait ei jää, siis pean ütlema, et ma ei oska taani keelt ja siis nad soovivad midagi ilusat päevaks või teeks ja ja lähevad edasi. päikesteliste ilmadega on eriti hull. ja ma tean juba kõiki naabreid, kes on vanemaid kui 40. teisi eriti ei tea. kolme tean. mul tekkis täna kahtlus, et mu majas võib elada maailma ilusaim inimene, aga ma ei näind teda hästi ja siis jooksin trepikotta, et sealt aknast piiluda, aga ta oli juba kadunud. no ütle nüüd.
vahepeal päeval lugesin et maailma pikim teadaolev luksumine kestis kuus kuud ja kui tahad luksumist lõpetada, siis tuleb ennast kõvasti keelest sikutada.
õhtu lõpetuseks läksin veel jalutama, sest ma ei jookse ju oma põlvega ja nägin suurt surnud lindu. pea oli otsast ära, aga seal samas kõrval.
rohkem vist ei oskagi ma midagi kirjutada või ei jaksa või lähen magama.
aa..ja mõtlesin veel täna KUI tänulik ma ikka olen, et mul on Juhan ja Kristjan, kes õpetasid, et kõik asjad maitsevad väga hästi, kui piisavalt palju ketšupit panna :).
adjoo.
ohoo, vannituba vabanes, tsauks :)
Tuesday, 5 October 2010
teisipäev, nädal 40, nädal 7
hei-hoo
olen juba nädalate lugemises nii proff, et oskan igasuguseid numbreid panna. praegu käib nimelt aasta 40. nädal ja pärast täna õhtut algab minu seitsmes nädal siin.
täna on õpetajate päev. olen juba kaks pugemiskirja saatnud õpetajatele, et nad ikka mäletaks, kui tore ma olin :). täna on tegelikult see päev ka, kus me henriga koos jõudu teeme, aga ta tõi mulle hoopis poest kommi, läks ise jooksma ja jättis minu maha. ma ei tea, miks nii juhtus :D.
eile vaatasime Marie-Louise juures Simbat ja sõime maailma parimat šokolaadikooki. Pärast sõitsin oma rattaga koju, aga kodu on mäe otsas, nii et päris ära väsisin. Aa ja ma tegin rattaga avarii ka eile. Sellise, mis Kirsi Kaupsiga ainult juhtub. Ja see oli juba teine kord elus, nii piinlik. Avarii käib nii, et sõidad jalgrattaga, kott õlal, kott kukub lenksu otsa, jääb kodarate vahele kinni, mispeale esiratas enam ei liigu, ise teed üle lenksude kitsehüppe ja saad siis sadulaga pähe. Ja avastad, et uus ilus kott on puha räpane ja väike aukki sees. Vot selline päev oli eile.
Täna kogunes peo kommitee, mille ainus inglisekeelne liige ma olen, et arutada reedest suurt pidu koolis. Tuli välja, et pean vist tund aega vahepeal baaris olema ja müüma, aga ma ei oska eriti taani keeles müüa. Samas kui raske see ikka olla saab. Tekiila on ikka tekiila ja õlu on öl. Ja kaks õlut on to öl.
Kooli nädalaga on selleks korraks jälle põhimõtteliselt ühelpool, ainult kolm tundi reedel veel jäänud, aga ikkagi hakkab nüüd vist kiire, sest varsti tuleb kohustuslik ülesanne ära anda ja me üritame selle enne vaheaega valmis saada. aga selle jaoks soovib mu grupp vist iga vabat hetke enne vaheaega koos veeta :).
Elan nüüd Ingridiga ühes toas. Ingrid on eestist ja tore ja meil läheb hästi. Aga rohkem ei jõua ja ei oska kirjutada, sest mingil hetkel pean jooksma ka minema. või vist rattaga sõitma, sest nüüd mul valutab parem põlv :/.
that's a good time to be leaving.
aajah. taipasin täna sedagi, et ühe nädala pärast olen ülehomme eestis. tore ju. ma kavatsen televiisorit vaadata ja oma toas olla ja eesti keelsesse poodi minna, kus ma loodan, et on veell odavad hinnad.
kohtumiseni :)
olen juba nädalate lugemises nii proff, et oskan igasuguseid numbreid panna. praegu käib nimelt aasta 40. nädal ja pärast täna õhtut algab minu seitsmes nädal siin.
täna on õpetajate päev. olen juba kaks pugemiskirja saatnud õpetajatele, et nad ikka mäletaks, kui tore ma olin :). täna on tegelikult see päev ka, kus me henriga koos jõudu teeme, aga ta tõi mulle hoopis poest kommi, läks ise jooksma ja jättis minu maha. ma ei tea, miks nii juhtus :D.
eile vaatasime Marie-Louise juures Simbat ja sõime maailma parimat šokolaadikooki. Pärast sõitsin oma rattaga koju, aga kodu on mäe otsas, nii et päris ära väsisin. Aa ja ma tegin rattaga avarii ka eile. Sellise, mis Kirsi Kaupsiga ainult juhtub. Ja see oli juba teine kord elus, nii piinlik. Avarii käib nii, et sõidad jalgrattaga, kott õlal, kott kukub lenksu otsa, jääb kodarate vahele kinni, mispeale esiratas enam ei liigu, ise teed üle lenksude kitsehüppe ja saad siis sadulaga pähe. Ja avastad, et uus ilus kott on puha räpane ja väike aukki sees. Vot selline päev oli eile.
Täna kogunes peo kommitee, mille ainus inglisekeelne liige ma olen, et arutada reedest suurt pidu koolis. Tuli välja, et pean vist tund aega vahepeal baaris olema ja müüma, aga ma ei oska eriti taani keeles müüa. Samas kui raske see ikka olla saab. Tekiila on ikka tekiila ja õlu on öl. Ja kaks õlut on to öl.
Kooli nädalaga on selleks korraks jälle põhimõtteliselt ühelpool, ainult kolm tundi reedel veel jäänud, aga ikkagi hakkab nüüd vist kiire, sest varsti tuleb kohustuslik ülesanne ära anda ja me üritame selle enne vaheaega valmis saada. aga selle jaoks soovib mu grupp vist iga vabat hetke enne vaheaega koos veeta :).
Elan nüüd Ingridiga ühes toas. Ingrid on eestist ja tore ja meil läheb hästi. Aga rohkem ei jõua ja ei oska kirjutada, sest mingil hetkel pean jooksma ka minema. või vist rattaga sõitma, sest nüüd mul valutab parem põlv :/.
that's a good time to be leaving.
aajah. taipasin täna sedagi, et ühe nädala pärast olen ülehomme eestis. tore ju. ma kavatsen televiisorit vaadata ja oma toas olla ja eesti keelsesse poodi minna, kus ma loodan, et on veell odavad hinnad.
kohtumiseni :)
Sunday, 3 October 2010
kroaatia
tasakaalustamaks üleeilset katset, mille käigus üritasin välja selgitada, kui palju sööki ühe tüdruku sisse suukaudu mahub, otsustasin täna katsetada kui kaua üks tüdruk järjest mägedest üles ja alla joosta jaksab. ainuke reegel oli see, et kõndida ei tohi ega seisma jääda ja siis oli nii naljakas, sest mõned tõusud olid niiii pikad või niiiii järjud, et ma lihtsalt ei jaksand järjest ja siis keerasin otsa ringi ja jooksin hästi natuke tagasi alla, kuni jälle jaksasin ja siis jooksin üles :D tulemuseks sain kaks tunid ja kaks minutit ja 15359 sammu, aga siis mul läks kõht tühjaks. ostsin täna head liha ja siis tulin hoopis koju sööma ja õppima, muidu olekski kell liiga palju saanud.
nüüd söön ja loen psühholoogiat ja joon teed ja olen niisama. loen kirjandusklassikat ka, mulle meeldib, aga ma olen alles kaheksandal leheküljel.
homme lähen kella kaheksaks kooli, aga ei peagi nüüd kell kuus ärkama, et jõuda, vaid piisab ka seitsmest, sest mul on ju ratas :P. nii änks.
mul on väsimus ka.
nüüd söön ja loen psühholoogiat ja joon teed ja olen niisama. loen kirjandusklassikat ka, mulle meeldib, aga ma olen alles kaheksandal leheküljel.
homme lähen kella kaheksaks kooli, aga ei peagi nüüd kell kuus ärkama, et jõuda, vaid piisab ka seitsmest, sest mul on ju ratas :P. nii änks.
mul on väsimus ka.
Ei teagi nüüd kohe, kust alustada. Ilmselt tuleb toetuda Alice Imedemaal-t saadud teadmistele ja usukuda, et kõige parem on alustada algusest. Või siis sealt, kus eelmine kord pooleli jäi.
Reedeõhtune pidu Benjamini pool oli tore, ainult et kui peost niimoodi teada annad, et kirjutad Facebooki 'bonjour, party at my place', siis on ülerahvastatus garanteeritud. Lõpuks oli seal umbes samapalju ruumi, kui 11:30 KÜGi söökla ukse taga. Siis me läksime ära. Käisime igasugustes pubides ja klubides ja õhtu lõpetuseks külastasime geibaari :D, see oli küll hiiglama tore. Pärast kõndisin koju, sest bussi ootamine oleks kauem aega võtnud ja millegipärast jäin usukuma, et msni lobisema minna on palju parem plaan, kui magama jääda. Niisiis oli kell juba sada hommikul, kui ma lõpuks magama jäin. Kell 12 ärkasin üles ja pesin ja sõin ja kammisin ja nii ja läksin siis Ragnhildi juurde burritosid sööma, see oli vahva. ja maitsev. ja naljakas :D. Ja et keegi eriti jutukas ei jaksanud olla, siis vaatasime niisama taanikeelseid simpsoneid. Ma polnud niiii ammu telekat näinud. Pärast seda aga läksin paar maja edasi ja ostsin jalgratta :P:P:P. Nii tore. Mu ratas on musta värvi ja naljakas, aga kõik asjad on olemas - 7 käiku (seda loetakse siin juba paljuks :D), jalg, lukk, tuled, kõik jutud noh :). Ainult kummid on hästi peenikesed ja siis on mega keeruline sõita. Teen varsti pilti ka sellest, aga enne peab vihma sadama, sest see on praegu tolmune. Ja mingi rotweiler istub lahtiselt selle kõrval, nii et ma ei saa poodigi minna, sest ma ei julge oma ratast võtta :/.
Eile olin kodus. Rattaga käisin ka korraks sõitmas, sest nii tore oli, aga siin on mäed ja tuul kogu aeg nii et omalõbuks sõita pole just väga vahva. Siis vaatsin Grey kuuenda hooaja lõpuni ja siis magasin. Ainult et mul mingi imelik koht valutab, nii et ma ei saanud magada ega midagi muud ka teha ja nii juhtuski, et jälle läks enne valgeks kui ma magama. Kui ma kell üks väsinuna ja sassis ärkasin, kohtasin Henrit, kes tegi hiiglama üllatunud näo ja ütles issand issand või appi :D. Mul nimelt pidid täna eriti pruunid silmad olema ja nüüd ta ei saa aru, kuidas mul nii on, et mõni päev on pruunid silmad ja mõni päev pole. Täna on tõepoolest pruunid.
Ohoo, sain e-maili. Tõttan siis nüüd seda lugema ja siis vaatan, kas ehk on koer ära läinud ja ma saan oma ratta võtta :D. Ma armastan, kui on kuu esimene või viimane pühapäev. Oh ja siis on ju homme kuu esimene esmaspäev. Kui on kuu esimene esmaspäev, koguneb meie klass mõnda kesklinna korterisse ja vaatab Disney filme :), äge.
Aa ja nii juhtus veel ka öösel, kui ma ei saanud magada, et mul läksid juuksed silma ja kui ma neid sealt ära võtsin, jäi sõrmuse kivi ninna kinni ja tegi nina katki. Nüüd see näeb välja, nagu ma oleks kassi käest peksa saanud ja jookseb kogu aeg verd :).
Ja ma elan kahe poisiga ja nad on kahekesi väikses magamistoas ja ma laiutan siin üksi. Lähipäevil pole keegi siia kolimas ja mul pole aimugi, kes siis lõpuks tuleb, aga igaljuhul hakkan taaskord võhivõõraga magamistuba jagama.
Elu on seiklus :), lähen toidupoodi.
Reedeõhtune pidu Benjamini pool oli tore, ainult et kui peost niimoodi teada annad, et kirjutad Facebooki 'bonjour, party at my place', siis on ülerahvastatus garanteeritud. Lõpuks oli seal umbes samapalju ruumi, kui 11:30 KÜGi söökla ukse taga. Siis me läksime ära. Käisime igasugustes pubides ja klubides ja õhtu lõpetuseks külastasime geibaari :D, see oli küll hiiglama tore. Pärast kõndisin koju, sest bussi ootamine oleks kauem aega võtnud ja millegipärast jäin usukuma, et msni lobisema minna on palju parem plaan, kui magama jääda. Niisiis oli kell juba sada hommikul, kui ma lõpuks magama jäin. Kell 12 ärkasin üles ja pesin ja sõin ja kammisin ja nii ja läksin siis Ragnhildi juurde burritosid sööma, see oli vahva. ja maitsev. ja naljakas :D. Ja et keegi eriti jutukas ei jaksanud olla, siis vaatasime niisama taanikeelseid simpsoneid. Ma polnud niiii ammu telekat näinud. Pärast seda aga läksin paar maja edasi ja ostsin jalgratta :P:P:P. Nii tore. Mu ratas on musta värvi ja naljakas, aga kõik asjad on olemas - 7 käiku (seda loetakse siin juba paljuks :D), jalg, lukk, tuled, kõik jutud noh :). Ainult kummid on hästi peenikesed ja siis on mega keeruline sõita. Teen varsti pilti ka sellest, aga enne peab vihma sadama, sest see on praegu tolmune. Ja mingi rotweiler istub lahtiselt selle kõrval, nii et ma ei saa poodigi minna, sest ma ei julge oma ratast võtta :/.
Eile olin kodus. Rattaga käisin ka korraks sõitmas, sest nii tore oli, aga siin on mäed ja tuul kogu aeg nii et omalõbuks sõita pole just väga vahva. Siis vaatsin Grey kuuenda hooaja lõpuni ja siis magasin. Ainult et mul mingi imelik koht valutab, nii et ma ei saanud magada ega midagi muud ka teha ja nii juhtuski, et jälle läks enne valgeks kui ma magama. Kui ma kell üks väsinuna ja sassis ärkasin, kohtasin Henrit, kes tegi hiiglama üllatunud näo ja ütles issand issand või appi :D. Mul nimelt pidid täna eriti pruunid silmad olema ja nüüd ta ei saa aru, kuidas mul nii on, et mõni päev on pruunid silmad ja mõni päev pole. Täna on tõepoolest pruunid.
Ohoo, sain e-maili. Tõttan siis nüüd seda lugema ja siis vaatan, kas ehk on koer ära läinud ja ma saan oma ratta võtta :D. Ma armastan, kui on kuu esimene või viimane pühapäev. Oh ja siis on ju homme kuu esimene esmaspäev. Kui on kuu esimene esmaspäev, koguneb meie klass mõnda kesklinna korterisse ja vaatab Disney filme :), äge.
Aa ja nii juhtus veel ka öösel, kui ma ei saanud magada, et mul läksid juuksed silma ja kui ma neid sealt ära võtsin, jäi sõrmuse kivi ninna kinni ja tegi nina katki. Nüüd see näeb välja, nagu ma oleks kassi käest peksa saanud ja jookseb kogu aeg verd :).
Ja ma elan kahe poisiga ja nad on kahekesi väikses magamistoas ja ma laiutan siin üksi. Lähipäevil pole keegi siia kolimas ja mul pole aimugi, kes siis lõpuks tuleb, aga igaljuhul hakkan taaskord võhivõõraga magamistuba jagama.
Elu on seiklus :), lähen toidupoodi.
Subscribe to:
Posts (Atom)