pealkiri

apppppi. ma olen päev läbi mõelnud, mida kõike ma siin blogis öelda tahaks, aga nüüd olen juba kaks korda midagi kirjutanud ja jälle ära kustutanud, sest mul kuidagi ei tule välja nii nagu ma tahaks.

ma kirjutan siis hoopis eilsest. kohtusime studygroupiga ja vastasime ühele kolmest küsimusest ära. nad ei tahagi igat vaba hetke enne vaheaega koos veeta, nad lausa jätavad päevi vahele (nagu näiteks täna), aga kui midagi teeme, siis peame hästi kaua järjest pusima ja tegema ja koos olema. isegi kui on midagi lihtsat. eile näiteks kirjutasime vastust küsimusele 'discribe the structure of proteins' mingi kaks ja pool tundi vist. kuigi öeldud oli, et describe tähendab mention the facts briefly ja selle asemel et kohe öelda, et on tehtud aminohapetest ja neil on neli erinevat struktuuri ja denaturation ja neid siis kirjeldada, hakkasime raamatuid lugema ja mõtlema ja arutama ja alles rohkem kui kahe tunni pärast saime sellise samasuguse lihtsa jutu kokku. saad sa siis õige aru.
pärast tulin koju ja...appi. ma ei mäleta, mida ma siis tegin :D. igaljuhul ma tegin midagi. ja üleeile tegin enda meelest kolme  tunnise jalgrattatrenni, aga see käis nii, et sõitsin rattaga nagu kogemata kaubanduskeskuse ette ja tulin kolme tunni pärast välja, et koju sõita. see oli päris tore. aa ja siis sõin eile kolm jäätist ka ära, sest kolm oli odavam osta kui üks ja meil pole sügavkülma ja mu sõbrad ei soovinud mind aidata, sest see oli mandlimaitseline.
oh, kuidas ma võisin :D, ma unustasin praegu eilse päeva tippsündmuse ära. istusime ingridiga siin oma voodites ja tegime suvalisi asju, kui äkki tuli Joonas ja teatas, et ta sõidab nüüd kolmeks nädalaks leetu ja me teeks talle suure teene, kui me ta toidu ära sööks, sest muidu see läheb halvaks. ja see ajas mu hulluks. ei, mitte see söögi osa niiväga (kuigi praeguseks hetkeks on kõik toit söödud :D), vaid see, et ta siis kell 5 hommikul äkki üles ärkas ja koju läks. päris päris koju. ja siis ma taipasin, et ainult nädala aja pärast juhtub minuga see sama. nagu ÜHE nädala. ja nüüd ma ei saa enam millestki muust mõelda ja ei jõua seda ära oodata. kuigi ma olen siiamaani väitnud, et mul pole koduigatsust. aga..ainult üks nädal :D see on küll juba kuidagi..erutav :D. mulle küll endiselt meeldib siin, aga. oi.
oi oi, kirsi, oi oi

proovin siis nüüd tänasest ka kirjutada. väga naljakas päev oli. ilus ka, hommikul oli paks udu ja ma läksin jalutuskäigule, sest mu siinne pere lahkus väga vara ja väga lärmakalt ja siis ma ei viitsind ka enam magada. jalutasin mina siis hobuseid vaatama, sest need on piisavalt kaugel ja piisavalt ägedad, kui järsku nägin, et minu kõrvalt algas suuuuur vikerkaare-kujuline asi, aga täiesti valge ja rohkem nagu maapealne pilv. see ajas mind naerma.
läbi metsa tagasi tulles sattusin põlvini sopa sisse. aga päike oli nii soe, et sai t-särgi väel käia. (mul on uus imelik harjumus ja vajadus iga päev otsustada, kas päev oli hea või halb, selleks ma siin nüüd niimoodi argumenteerin või mis asjagi). hommikuse jalutuskäigu ajal nägin ühte hästi suurt vihmaussi, ühte surnud kärnkonna, ühte surnud suurt valget rotti, ühte surnud väikest pruuni hiirt, ühte surnud hästi pikka vihmaussi ja mõnesid surnud tige. tigusid. ka. aga ma nägin elus hobuseid.
minus on midagi imelikku. võinoh sellist, mis paneb vanu inimesi tahtma minuga vestelda. see oli juba eestis nii, aga siis ma arvasin, et see on selleks, et vanad tahavad ikka teada kes kelle tütar on ja kuidas kellelgi läheb, aga ei. see jätkub siin ka. nad tulevad ja naeratavad ja siis jäävad keset su teed seisma ja hakkavad midagi ültema ja näitama ja siis ma naeratan ja noogutan ja ülten 'jaa jaa' ja kui nad ikka vait ei jää, siis pean ütlema, et ma ei oska taani keelt ja siis nad soovivad midagi ilusat päevaks või teeks ja ja lähevad edasi. päikesteliste ilmadega on eriti hull. ja ma tean juba kõiki naabreid, kes on vanemaid kui 40. teisi eriti ei tea. kolme tean. mul tekkis täna kahtlus, et mu majas võib elada maailma ilusaim inimene, aga ma ei näind teda hästi ja siis jooksin trepikotta, et sealt aknast piiluda, aga ta oli juba kadunud. no ütle nüüd.
vahepeal päeval lugesin et maailma pikim teadaolev luksumine kestis kuus kuud ja kui tahad luksumist lõpetada, siis tuleb ennast kõvasti keelest sikutada.
õhtu lõpetuseks läksin veel jalutama, sest ma ei jookse ju oma põlvega ja nägin suurt surnud lindu. pea oli otsast ära, aga seal samas kõrval.
rohkem vist ei oskagi ma midagi kirjutada või ei jaksa või lähen magama.
aa..ja mõtlesin veel täna KUI tänulik ma ikka olen, et mul on Juhan ja Kristjan, kes õpetasid, et kõik asjad maitsevad väga hästi, kui piisavalt palju ketšupit panna :).
adjoo.
ohoo, vannituba vabanes, tsauks :)