nüüd on küll viimane aeg kirjutada. või esimene.
ja kui nii palju aega mööda läheb, siis ju ei tea ka täpselt, mida öelda või meenutada ja mida mitte. ma olen õppima hakanud näiteks, sest midagi targemat pole teha ja koolis ei käsita õppida. tegin endale ise õppekava ja hakkasin kõige peale, mis ma siiamaani õppinud olen, korralikku ja arusaadavat ühekeelset konspekti koostama. loen raamatust suvalisi peatükke ja mõtlen nendest ja uurin internetist juurdegi. huvitav. aga jooksmas ma ju ei käi ja trenni ei tee, pigem olen niisama, joon teed ja köhatan aegajalt. järgmisel nädalal saabub aga pakk ja siis hakkan kuduma ja raamatuid lugema ja oh seda elukest siis. Tegelikult juhtub praegugi nii, et plaanin midagi lugeda, aga siis satun msni või facebooki ja ununen hoopis sõpradega vestlema. See on nii tore tegevus.
Et need sõbrad nii toredad on, oli mu hirm suur, kui pidin eestist ära tulema. Mõtlesin, et hakkan taanis emoks ja igatsen kodu ja arutlen, et miks ma ometi siia tulin, aga ei. Tagasi olla on täiesti tore.
Käisin eile hälloviini peol ja kohtasin kõiki neid eestlasi, kes see aasta Aarhusesse tulid. See oli hiiglama tore ja nad olid hiiglama toredad. Tasuta sai kommi ka :) Ja siis sõitsime sellel pool teed tagasi, mida ma tavaliselt linna minemiseks kasutan ja tundus nagu täiesti uus linn :D. Eile oli üldse tähtis päev - ostsin enda jalgratta tagumisele lambile ka uue pataka ja nüüd valgustab mu ratas küll terve maailma ära ja brokkolit ja šampooni ostsin ka. Ja pärast pidu viineripirukat :/.
Henri pere saabus ka eile meile külla, nüüd on siin väga tore. Meil on alates tänasest laud ja toolid ja õhtul kell 19.00 on vanemate tehtud õhtusöök. Nii palju olin vist küll enne pereinimene, et siin olles teeb ükskõik kelle pere hea koduse tunde.
Kui ma nüüd sellest rääkima hakkan, kuidas ma vaheajal ratsutamas käisin, läheb see postitus küll väga ebastruktureerituks(?:D), aga ma tahaksin ikka seda ka mainida. Üks päev läksin Lolita Luardesile leiba viima karjamaale, aga ta oli minuga nii kuri, et hakkasin kartma ja jooksin teiselepoole aeda. Ja ma ausõna kartsin oma hobust :D:D. Järgmine päev käisime ratsutamas ja ta oli maailma parim. Hüppasin isegi. See on küll selline tunne, millest paremat ma ei oska hästi mõelda. aga pärast ratsutamist läksin magama ja kui ärkasin ei saanud mu jalad küll mitte ühtegi sammu teha, sest nad olid niiii valusad. Tahaks mingit looma. Ma oleks vist isegi kassi või kuldkalaga nõus :/. Ja toataime igatsen juba ammu. See on esimene asi, mille ma ostan, kui tööd saan.
KUI tööd saan. Niiiii keeruline on selle leidmine. Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes ei otsiks tööd. Ega kedagi, kes oleks välismaalt ja töö see aasta leidnud juba. Aga nagu mu eileleiutatud ütlus ütleb, ja kui see on eile tehtud, siis tänaseks juba vanasõna - visa hing jõuab sihile. see on väga vahva ütlus.
Ma olen siin võõrsil väga hellatundeliseks läinud. Või siis härdaks. Või ma ei tea, mis sõna see on, kui muudkui mõtled, kui toredad sõbrad ja ema ja vend ja kodu on. Aga see mõtlemine teeb mind õnnelikuks, mitte nukraks, nii et see on tore.
Oi, Henri pere saabus. Kui mu laused nüüd imelikuks lähevad, siis see on selleks, et siin on nii keeruline keskenduda, kui meid ühes väikses korteris korraga kaheksa on. Mõõtmete järgi iga ühele natuke rohkem kui 10 ruutmeetrit, aga me ei positsioneeru nii eraldi.
Teen siis kiiresti kokkuvõtte ('paneme siis sinna ahju kõik need juurikad' :D).
Mul oli maailma toredaim vaheaeg. Nii hea oli jälle sõpru näha, Saaremaa reisist mõtlen nüüd vist küll elulõpuni suure nostalgiaga, sest mõnusam ja toredam, kui seal, pole mul ammul ajal olnud, Kärdlas on alati ühtmoodi mõnusalt igav passida ja nii palju nalja saab ja koolikokkutulek oli hiiglama äge. Huvitav ja väga meeldiv, et me tuleme koolist, kust tulevad meie vanemad ja vanavanemad ja kõik inimesed meie linnast ja kui koolil on sünnipäev, on nagu üleilmne pidu. Ja saab kõiki inimesi kohata, kes kunagi olemas olnud on.
Panen nüüd veel mõned pildid ka, siis teinekord jälle hea vaadata :).

oioi. need pildid tulid veel suvalisemas järjekorras kui eelnev sündmustekirjeldus, vabandust.

ema kõigist mööda tuiskamas

nii need jooksjad pudenevad laia ilma laiali

kõige kodusem tunne maailmas

hakkasime hiiiiiiiiiumaale jõudma noh :P:P:P:P

meie kirev meeldiv halloweeni seltskond :D