aeg lendab

Tsau :)

Mõtlesin ükspäev, et unustasin vist kõige imelikuma asja üldse mainida :D. Seda, et iga kord, kui eestlastel oleks keedukartulid või prae - või misiganes, on ameeriklastel kartulikrõpsud. Noh, et see on nagu osa nende tavalisest einest, krõpsud taldriku peal :D. ja see on nii tobe.

Siis mõtlesin sellest, kuidas inimesed alati tahavad seda, mida neil pole. Mu suurim unistus praegu oleks omada tuba, kus on internet, voodi, uks, mis käib kinni ja lukus ja mitte ühtegi inimest peale minu enda ja võibolla nende, keda ma sinna kutsun või tahan. Ja enamasti on mul elu jooksul selline tuba olnud ja ma pole üldse selle peale mõelnud ja rõõmus olnud. Enamasti olen ma seal toas unistanud, et kunagi lähen Ameerikasse hoopis. Elu on äge :)

Sõbrad mäletavad mind hea inimesena ja näevad mind tihti unes. Toon siinkohal kaks näidet, aga jätan nimed nimetamata.
Vestlus sõbraga number 1:
-nägin sind unes üks öö tead
olime kahekesi kuskil üksikul saarel

ja siis sa tapsid mu ära ja ma ärkasin üles.

Selline :/:D

Vestlus sõbraga number kaks aka minu parim sõber:
-ma olin oma unes hiiuma
al ja siis kuskil korra kohtusin sinuga ja ehmusin, et miks sa eestis oled. ja miks mina sellest midagi ei tea. kallistasime ja sa ütlesid, et tulid üheks päevaks. olid jukkide ja nendega ja mina kellegi teistega ja kuidagi nii suvalt olime. ja ma olin pettunud et sa mulle midagi ei öelnud.

mega hirmus on teiste inimeste unedes niimoodi käituda.

Ja üks öö nägin unes, et ärkasin üles ja avastasin, et ma polegi kunagi USAsse läinud ja tegelt olen taanis ja kõik oli uni. Ja läksin nii kurvaks, et ärkasin üles. Ja olin MEGA õnnelik. Uskumatu lausa, milline kergendustunne see oli.

Ma igatsen oma sõpru :).

Ükskord üks mu sõbranna selgitas, miks on igav ilma peikata olla - selleks, et sa võid ju küll minna ja lõbutseda ja tantsida, aga tantsimine pole üldse nii lõbus, kui sa ei saa pärast koju minna ja kellelegi rääkida, et tead ma käisin ja tantsisin. -
Sellel ajal arvasin ma, et see on kohutavalt ebaiseseisev asi, mida öelda ja asju tuleb ikka iseenda jaoks teha ja...ei leidnud vist, et see väide üldse kuidagi mulle sobiks. Aga tegelikult teeb see täiesti hästi loogikat. Mitte ainult peikadega, vaid sõpradega ka. Ja koos on ikka NII PALJU parem ümiseda.

Eestis on ühtemoodi elu. Miili ütles, et Taanis on kõik hoooopis teine. Minu meelest on ka. Ja siin on kõik hoopis kolmas. Ja katsu siis aru saada, milline sa ise kõige selle sees oled. (Sinatamine on halb stiil).

Sellised mõtted siin sajakraadise kolmapäeva ennelõunal verandal paki apelsini mahla ja küpsistega. Kohvi ja ämblikud on ka, aga ämblikud on nii uimased kuumusest, et isegi mina ei karda neid enam, sest nad aint passivad.


Muidu läheb hästi. Eile sai kuu aega Ameerikas olemist täis. Pühapäeval on üheksast laagrinädalast viis tehtud. APPI kui hirmus. Istusime eile õhtul verandal ja olime peaaegu nutma puhkemas, kui avastasime, et juba nii kaua siin olnud oleme ja järelikult varsti ära peame minema. Aga siis mõtlesime, et pool on ju veel ees ja klaas on ikka pooltäis. Ja et laagri lõpus lähevad KÕIK kämperid minema ja see on kindlasti suur kergendus ja siis oli uuesti hea tuju. Pealegi lubasime järgmine suvi euroopas kohtuda. :D.

Ükspäev käisin virsikuid korjamas ja teine päev vähke püüdmas. Ükspäev värvisin pea roosaks ja. Saan hetkel kõikide counseloride ja camperitega hästi läbi. Nüüd ei julge peaaegu hingatagi, et seda mitte muuta. Elu hakkab siin liigagi mehhiko seebiooper olema.
Ja mul on palav. Ja kuumarabandus.

Kirjutan uuesti, kui jahedam on. Siis on mu postitusel mõte ka, ma luban.

PS. mul läks täna veel üks eluunistus täide. ma ei tea, mida teha, et elu alati nii äge on :).

loovin ja missin
xoxo
mina