apppi, kuidas ma võisin  unustada state fair-i, kus me eelmine laupäev käisime ja kus mina miskipärast kõige kreisimad kämperid sain ja nendega kõiki hulle atraktsioone tegema pidin. tegin seda,  kus oled oma istmes kinni ja teed muudkui nagu võllikaid suure ringi sees ja siis jääd pea alaspidi sinna üles rippuma igaveseks ja rollercoasterit ja selle torni peal käisin, kus tõused istmega hästi kõrgele üles, passid seal vaikselt rahulikult ja siis kukud hästi kiiresti alla. seda tegin kaks korda. HÄSTI jube oli, nii hirmus, et isegi karjuda ei saa, sest tegelt ka on hirmus, mitte lõbustuspargi kohta hirmus. eriti teine kord, kui tead, mida oodata, aga mitte millal oodata. huuh.

täna on väga tore päev olnud. kahjuks ärkasin alles kell kaheksa. Alles selles suhtes, et siis on juba liiga palav, et jooksma minna, mis mul muidu plaanis oli. Aga siis panin kotti igasuguseid häid asju, võtsin oma rätikud, raamatu ja päevituskreemid, sõitsin randa, ostsin chai latte ja pidasin hommikupikniku ja siis olin südapahani rannas. Nüüd on kell 14:37 ja mul on juba rannast kopp ees ja saan midagi muud teha. Aga et ma veel ei tea, mida ja et mul lõunasöögi isu tuli, olen valges majas, söön juustuburksi, sest MIDAGI muud polnud, (krõpsu ja saia on tegelt ja hommikusöögihelbeid) ja kirjutan seda.
Üks paha asi juhtus ka ja see on hästi paha. Käisime järves ujumas, kus tuli paadisilla pealt vette hüpata (siuke nagu otikas) ja kui sinna tagasi tahtsin minna, jäin vist jalaga millegi külge kinni ja nüüd on mul eriti badass 20cm-ne arm jala peal :(. ma niiiii väga loodan, et see ei jää eluks ajaks, aga ma pole kindel, kas lootus on ainult lollide lohutus või mitte.

siuksed lood. kena päeva.