ma olen viimasel ajal hästi palju mõelnud. inimsuhetest ja suhtlemisest. ja täpsemalt, et millal on mõtet oma tunded välja elada, arvamust avaldada ja kakelda ja mis situatsioonides on targem lihtsalt kokku leppida, et see oli lihtsalt üks unfortunate situation ja misunderstanding ja lets go on...
ega mul vastust polegi. aga suur kohalejõudmine mulle kui igipõlisele vaidlejale-väitlejale, et  vahest tõesti on unfortunate misunderstanding ja lähme edasi.
üks õppejõud pole vist sellele järeldusele jõudnud ja loobus tööst. meil on eksamil nüüd üks aine vähem.
sellised mõtted

muidu läheb hästi. Väga :)

päikest ja lund :)
Kirsi
maski alt

(kuu aja pärast on teine jõulupüha)
täna on piparkoogid

Minu arvates Aarhus on lihtsalt selline koht, kus sa nädala sees lihtsalt hakkad Andrea Bocellit ja Lana Del Reyd kuulama, palju aega kodus veetma ja pargis jalutama. Aga see võib ka sügis üldiselt olla.   

Nii ma elan

Time flies

Mulle meeldib Taani :). Olen seda ennegi avastanud ja öelnud, aga kui eile koolist tulin ja paduvihma sadas mu endiselt ebasobivate riiete peale ja tuul oli nii tugev, et valib mulle ise liikumisesuuna ja blows off my mind ja ma lakkamatult naeratasin, olin selles kindel.

Tulin üleeile Eestist. Seal on ka tore. Käisin emmega Saaremaa kolmepäeva jooksu jooksmas, Tallinnas tsillimas ja Hiiumaal hängimas. Mulle väga meeldib Eestis, aga minu meelest on nii, et siin ma arenen ja kasvan suuremaks ja targemaks, aga nii kui tagasi Eestisse lähen, olen sama vana tagasi. Ja mulle ei meeldi see. Võibolla on asi hoopis selles, et mulle pole kunagi meeldinud, kui ma niisama istun ja midagi asjalikku ei tee ja midagi uut ei õpi ja siis hakkan ennast lihtsalt enda pärast pahasti tundma. Olen jah nohik, aga mulle meeldib koolis käia ja targaks saada. Ja seda on Taanis õnneks piisavalt ja veelgi.

Aga et ma pole nii ammu kirjutanud, ei oskagi vist nüüd midagi muud öelda. Taani keele kolmandal eksamil skoorisin maksimumpunktid ajeee.

Tervitaksin kõiki, keda sobib ja ilusat hilissügist :)

Täiesti imelik on olla.

Ma olen nüüd rongis ja sõidan Kopenhaagenist koju. Aarhusesse. Kell on 19:09 ja usa kell on 13:09. Täiesti imelik on olla.
Ma vingusin küll, kuidas ma igatsen siirust ja tõsisust, aga..mul on selline tunne, nagu kõik mu ümber oleksid mu peale pahased. Nad on täbarad ja tõsised ja..ma ei saa sõnagi taani keelest aru. Või saan, aga ühtegi lauset küll moodustada ei oska. Enne tahtsin kohvi osta ja jäin poole lause peal toppama ja mul polnud aimugi, kuidas jätkata. Lõpuks sain oma kohvi ikka ka, aga..

Ilus ilm on. Palju rohkem sügis. Ma ei jõua oodata, et Aarhusesse jõuaks. Tund aega veel.

Oli see alles suvi. Nii pikk ja nii lühike. Ja nii..ebareaalne. Et kui nüüd tagasi olen, siis...nagu oleks lihtsalt korraks magama jäänud ja imelikku unenägu näinud. Aga see oli väga hea suvi. Väga.

Ja paremat kohta kui New York City ma ei tea. Ma arvasin, et jään sellega rahule, või kui siis pettun hästi natukene, sest ma tean kõike, nagu filmis on, aga elu pole film. Aga see oli NII palju parem.

Ja siis ongi imelik, et inimesed olid seal sõbralikud ja all about smalltalk ja hey how are you, aga taanlased on taanikeelsed ja tõsised ja keel kõkab nagu prantsusekeel hoopis. Loodetavasti selleks, et nad on rongis ja pole Aarhusest, sest ma ei saanud enne ka ebakohalikest hästi aru.

Ilm on ilus. Tore suvi oli. Sügis tuleb ka hea.

Ma armastan elu J.

Ja ema

Ja sõpru ja peret ja kõiki teisi, kes mind ära tundsid ja soovilooks on see ’ you’ve got the love..’-laul miskipärast.

Olen juba emme ja Mihkliga telefonitsi vestelnud ja Agnesega sõnumeid saatnud. Telefoni on väga hea kasutada.

Tsau.

I LOVE NYC :)

NYC

Soovilooks on Empire state of mind ja elu on imeline.

Ma kahjuks ei taha palju kirjutada, sest elu aknataga on niii põnev, aga mainiksin siiski midagi ära, et see siin oleks.
laager sai läbi pühapäeval. Pühapäeva ja esmaspäeva veetsime majasid koristades ja nendest välja kolides, mis oli HULLUMEELNE, pidime mõlemad majad täitsa tühjaks tegema ja läikima lööma.
Teisipäeval sõitsime Washingtoni koos kõikide counseloridega, et mina Paul ja Alex saaksime NYCi sõita bussiga, aga kahjuks tabas meid maavärin, nii et jäime oma õigest bussist maha ja hiljem kulutasime kaks tundi metroos, mis sõitis max speed 15mph ilma ajakavata :D. Siis saime new yorgi bussi peale, mis istus tund aega liiklusummikus ja jõudsime lõpuks kell 1:30 kohale. Kõikide oma asjadega New Yorgi kesklinnas ja polnud päris kindlad, mis edasi saab. Tahtsime Alexi onu juurde minna, aga ta elab Nycist väljas. Kõndisime ringi ja veendusime, et kõik ühistranspordiasjad on oma töö lõpetanud, nii et võtsime takso.
Siis hängisime kaks ööd alexi onu juures ja nüüd oleme pauliga nycis korteris kuni laupäevani. See on nii cool. Ilus ja puhas ja uhke ja kõigele lähedal. Ja see järgmine on 300meetri kaugusel.
Nüüd lubatakse pühapäevaks tornaadot :D. Kõigil palutakse siseruumidesse jääda ja on võimalik, et inimesi hakatakse nycist evakueerima :/. loodetavasti nii hulluks ikka ei lähe ja esmaspäevaks paraneb, sest mu lennuk läheb esmaspäeval.
Oleme Pauli ja Alexiga ringi trippind ja palju nalja saand, ja...noh...ega ma ei teagi. Kael on kange üles vaatamisest ja paremini, kui siin ja praegu, ei ole ma vist ennast küll, kui mitte elusees, siis vähemalt ammu aega tundnud.
Life is amazing :)

done.

Kämperid lahkusid, laager on läbi. Istume kõik elutoas diivanil ja vaatame telekat nagu alguses. Ma kirjutaks rohkem, aga ma olen nii väsinud. MA OLEN VÄGA VÄSINUD. ja ma ei tea, mida ma arvan või tunnen nagunii.
teisipäeval lähen new york citysse. ma arvan, et ma ei usu seda kuni ma seal olen.
vaatan televiisorit. mõnus

Viimasel ajal on kõik mu blogis olnud rohkem olukorrakirjeldus, kui  midagi minust, aga see vist pole mu blogi mõte. Siis võiksin sama hästi siia lihtsalt oma nädalakavad panna ja kõik see võiks juhtuda ükskõik kellega.

Aga meil on siin kokkuvõtetetegemise aeg kätte jõudnud või jõudmas, nii et olen mõtlema hakkanud. Enne vist mõtlesingi korra nädalas – vabadel päevadel, endast ja suvest ja elust, sest ülejäänud aja jooksul on lihtsalt nii palju muid mõtteid ja asju vaja pähe mahutada.

Suvi on tõepoolest lõppemas – õues on peeaegu jahe, plaanid muutuvad, sest muudkui sajab vihma, lapsed räägivad koolist ja bikiinid on allahinnatud (peaksingi uued ostma, sest minu omad on suve poolt räsitud, aga mis mõttega, sest suvi on otsakorral).
Selle nädala teema on ’farewell summer’.

Alustasin täna oma viimaste vabade päevadega.

Nädal seitse oli hullumaja. Meile öeldi juba alguses, et seitsmes nädal tuleb hull ja me ilmselt vihkame kämpereid ja kaunselore, ameerikat, laagrit, bethanit ja kõike muud, mis pähe tuleb. Nii mõnelgi meist vist see juhtus ka. Minul õnneks mitte, aga seda tunnen küll, et ma olen täiesti valmis laagrit lõpetama. Aga rohkem positiivne on see tunne, kui negatiivne. Mul on nüüd sellest laagrist küllalt, aga heas mõttes. Ma olen suvega rahul – oli teine hull ja pöörane ja lõbus. Mitte üldse see, mida ma ootasin, aga igati kõike väärt ja suur kogemus. Kõik, mida ma vähegi ette kujutada ei oskaks, juhtus. Ja kõik, mida ma ette kujutada oskan, juhtus vist ka.

Nädala suursündmustest niipalju, et meil siin kippusid laagri jalgrattad ära kaduma, kuigi need olid kõik lukus ja ühel õhtul nägi Tameka köögis olles mingit meest aknast sisse vahtimas, nii et kutsusime politsei ja värgid, aga see mees oli juba kadunud.
Ühel teisel õhtul samal nädalal mõtles Alex, et teeb Tamekale nalja ja läheb akna taha piiluma – mõeldud tehtud, Tameka sai šoki, kukkus kokku ja viidi kiirabiga haiglasse. Sellel õhtul oli valges majas  15 parameedikut, maja ees kolm politsei autot ja üks tuletõrje, sest me helistasime 911te ja saime kogu kamba. Teretulemast Ameerikasse.
Nüüd on Tameka tagasi siin, aga nii draama poolest puhkab igapäevaselt voodis ja Alex töötab kahe eest.

Viimase sessiooni kämperid on kõige madalamafunktisioneerimisega isikud terve suve peale ja elu nendega on igati tegus. Neil ei või isegi sisse magada lasta – ajame nad iga hommik pool kaheksa üles, lihtsalt et nad noh..Ma vabandan väga, aga et to get them going.
Enamus kämperitest on sedakorda autistid, nii et maja on laulmist, edasi-tagasi kõndimist ja küsimist-vastamist täis.
Jeffrey näiteks ei söö popkorni ega õunu, sest need jäävad ta hammaste vahele kinni. Ta ei söö popkorni kuni forever. Aga 1. Juulil 2012 sööb ta ühe õuna. Ja siis sööb ühe õuna iga päev kuni forever. See aasta on ta viimane edasi-tagasi käimise aasta, siis jätab järgi, sest ta on juba täiskasvanud. Minu sünnipäev järgmine aasta on kolmapäeval. Vist. Ja see ei ole pühapäeval enam kuni aastani 2017. Vist. See on minu mälu, mis siin ei mäleta, aga Jeffrey oli kindel kõiges, mis ta mulle ütles ja kontrollisin üle ka.
Zach oskab ainult küsilauseid moodustada. Kas me käisime eile kinos Gleed vaatamas? Kas me istusime kõrvuti? Kas ma jagasin sinuga popcorni, coca cola zero-t ja reese’s pieces-eid? Kas mul on palju kõhurasva? Kas ma päästsin sind uppumast? Kas vihma sajab ja me ei lähe krabisid püüdma vaid bowlingut mängima? Kas ma sõin täna kaks juustuburgerit? Kas ma ootan väga reedet, et välja hommikust sööma minna? Ja Zach on väga jutukas.

Ameerika on minu jaoks liiga..uhkustav, ennasttäis ja võlts. Ja enesekeskne. Lühiajaliseks viibimiseks igati lahe koht ja palju rohkem kui ma kunagi unistadagi oleks osanud, aga elada oleks siin keeruline.
Mina ise olen liiga individuaal ja püüan liiga iseseisev olla ja kõigega alati hakkama saada ja mitte abi küsida ega vastu võtta kui pakutakse ja pärast vingun, et pean kõike kogu aeg ise tegema.
Ja ma tean palju täpsemalt, milliseid iseloomuomadusi ma inimeste puhul rohkem ja milliseid vähem väärtustan.
Ma tean isegi palju täpsemalt, keda ma Eestis ja Taanis väärtustan ja väga tähtsaks pean ja kes lihtsalt toredad on. Ja ma olen kindel, et ma väärtustan Inksi palju rohkem kui varem, sest mul on ikka nii vedanud, et tema mu korterikaaslane on, sest temaga on nii lihtne elada.
Ja kui väga ma olen nagu mu ema.

Ma tean seda ka, et reaalsus on alati erinev igal pool. Ja kui tagasi lähed, ei ole see enam sama. Ja siis on up to me, kes ma ise siis olen.
Ja ma tean paremini, millised mu enda väärtused on ja kuidas ma arvan, et on õige elada ja kuidas mulle väga elada ei meeldi.

Nii et olen palju õppinud ja suvi on igati asjaette läinud.

Õnneks olen praegu uimane -  kell on 2:42 öösel, aga mul läks uni pealt ära ja kirjutan nüüd seda. Aga muidu olen sama suures õhinas, kui kevadel pidin kogu aeg olema, sest nädala aja pärast sõidan New Yorki. Ja see on niiiiii uskumatu. Ma ei tea, miks see linn mulle nii sümpaatse või põneva või ligitõmbavana paistab, aga igaljuhul sellist elevust...ei oskagi kirjeldada. Umbes on see vist seesama tunne, mis mul väiksena oli, kui ma Heltermaa maantee kodus diivani peal sukapükse jalga panin enne, kui sõbranna sünnipäevale läksin. Selline eriti põnev tunne ja iga minut on tuhat sekundit ja sekund kümmetuhat sajandikku ja terve keha on imelik, sest kõik on põnev. On alles äge ikka olemas olla. On küll.

Huuh. Läksin jälle elevile.

Jätan vist selle postituse siinkohal selliseks ja üritan magama tagasi minna, et rahuneda.

Maailm on seiklusi täis. Ja seiklused pole alati üleni head, aga hirmus elusolevana panevad tundma vähemalt.

Tänaksin siinkohal kõiki ja kõike kaasaarvatud iseennast.

(Tegelikult olen ikka veel mõistuse juures, ma loodan, lihtsalt öö on, olgu see kergendav asjaolu)

Ja MA ARMASTAN EESTIT.

Ja valisin oma eriala ka õigesti enda meelest ja olen kooli alguse pärast põnevil ja ei jõua ära oodata, et uuesti õppima saaks hakata. Ma võin nohik olla küll, see on ausõna võimalik. Aga siiski vist mitte väga tõenäoline.

Kena suve lõppu ja seda (vähemalt siin või vähemalt minule) igati õhusootava sügise algust. Augusti pilved on hoopis teistmoodi ja ilusad, ma polnud seda enne tänast märganud.

Ja aaa, et mu uus hobi on päikesetõusujooga. 5$ tund ja käin 4 korda nädalas, kuigi üritan seda piirata. Aga see on ikka uskumatult...nice. (Ma ei saa ju ’kena’ öelda, ma olen ikkagi hiidlane. Hea, et mitte hiinlane).

Eile sõitis purjus vene jalgrattur meie prügikonteinerile otsa ja kirus meid vene keeles oma sõbrale – keeli on igati kasulik õppida :D. Või vähemalt naljakas mõista :D.

HEAD ÖÖD.  

eelmine neljapäev

Itusin täna köögitrepil õues ja jõin oma hilist hommikukohvi, sest mul on täiesti laisk vaba päev käimas, kui märkasin, et midagi kukub igale poole mu ümber.  Mõtlesin ka, et huvitav, kas puude lehed tilguvad ikka veel öisest vihmast, sest selleks tundus liiga kuiv, aga miski muu ei saanud see ju olla.

Tõde jõudis mulle kohale täpselt sellel hetkel, kui üles vaatasin, jõudsin möelda, et ’oi linnupesa’ ja tundsin midagi enda otsaesisele plärtsatamas. Ma teadsin küll, mis see oli, aga harjumusest jõudsin ikkagi seda käega enne pühkima asuda kui mõistus järgi jõudis ja siis juba nägin ja tundisin oma sõrmede pealt, et see on pesuehtne linnusitt mu otsaees istumas :D.

Oi dsiis luiis kus ma täna hilishommikul naersin :D

Oi oi.

:D

Tsau. 

ma igatsen

Ma igatsen enda ilusaks tegemist, kontsakingi ja huulepulka. Ma igatsen tagasihoidlikust ja kinnise suuga väikseid naeratusi, ma igatsen ööklubisse minemist ja kokteilide ostmist, või isegi mitte, aga seda, et ma saaksin seda teha ja üleealine olemist. Ma igatsen ilusaid kleite ja meiki, head värsket sööki, loodust, metsa ja vaikseid randasid, kilomeetrite kaupa merre kõndimist, rahu ja vaikust. Ma igatsen ema ja kodu, ratsutamist, laulmist, Kärdla Kultuurikeskuse kinosaali, Saraht, Miilit, Efkat, kooli ja Aarhust, autoga sõitmist, ebaviisakaid politseinikke ja suvalisi tõsiseid möödakäijaid, väikest Krissut, vanaema juures olemist ja Palladium Cupi.
Aga kogu selle möllu, lärmi ja kiitlemise keskel olen ma paganama õnnelik, et ma tulin. Ma ei oskaks midagi lahedamat tahta.
Ma olen õnnelik.

ja ps kahe nädala pärast New York Citys. omgzzxxx

Life is amaaaaaaazing!!! J

Huuh ja MILLINE nädal. Ma kahjuks ei mäleta, mis eelmine neljapäev juhtus, sest reedesed sündmused said kogu mu tähelepanu. Aaa ja neljapäeva mäletan ka. Mul on neljapäeviti kella viieni õhtul vaba. Ärkasin kell kolm ja sain kaks tundi vaba päeva pidada. Jess :D.

Aga reedel istusin siis Pauli ja kämperitega teist tundi järjest elutoas ja mängisime umbes seitsmendat mõttetut mängu, sest tundus, et kõik poiste majas on meid jälle unustanud ja keegi ei tule meile järgi ja midagi kuulda pole, kui äkitselt sõitis laagri omaniku Tomi auto maja ette ja Tomil oli mingi võõras mees kaasas. Kõik oli kohe huviäratav, sest Tom saabub tegelikult alati reede õhtul ja võõras mees tundus liiga ametlik, et kellegi isa vms olla. Tom tuli tuppa ja andis mulle ja Paulile mõlemale kirja: ’this morning all counselors are going to take a drug test....’, siis palus meil ukse taha minna ja selgitas, et meil on valida, kas teeme testi või anname lahkumisavalduse. Lahkumisavaldusega saame usasse jääda kuni viisa lõppemiseni ja Tom aitab meil uut tööd leida, aga peaksime teenima vähemalt topelt rohkem kui praegu, kui tahame ellu jääda, sest siis peaksime ise oma elamise ja asjade eest maksma. Kui positiivse testi anname, siis oleme riigist väljasaadetud ja lähitulevikus uut viisat ei saa. Me tegime mõlemad testid negatiivsed ja kõik tundus tore ja siis Tom palus meil uuesti ukse taha minna ja ütles, et teises majas olid kaks counselori, kes andsid lahkumisavalduse ja nüüd meie peame mõtlema, kas me tahaksime kuus päeva nädalas töötada ja rohkem teenida ja et kuidas kõik nüüdsest edasi on teistmoodi. JA siiiis, helistasid need kaks counselori teisest majast, et kas Tom ja see mees saaksid tagasi minna.

Me Pauliga jäime siia ja mõtlesime, KUI väga meil on vedanud, et me siin saame olla ja kõik tundus nagu esimene päev ja olime kurvad, et teised peavad ära minema ja nii ja nii ja kämperid ei saanud üldse midagi aru ja olid tüdinud ja endast väljas, et muudkui passima pidid.

Ja siis päeva lõpuks kujunes nii, et need teised kaks counselori otsustasid ka testid teha ja said need negatiivsed ja kõik jäi ikka samaks.

Mina tegin counselor dinneri – keedukartulid kurgi-hapukoore kastmega, võiga hautatud porgandid, vorstikesed ja maasikad vahukoore ja küpsisetükkidega, activitiks true-false küsimused Eesti kohta ja kõik olid sillas ja armastasid mu sööki ja värki.

Pärast tulime Pauliga tagasi , panime kämperid voodisse, istusime verandale ja rääkisime, kui kummaline päev ja mis me kõigest arvame ja sellest, et meil siin saab lahkumisavaldusi tagasi võtta ja kümme korda edasitagasi otsustada. Ülejäänud counselorid olid aga poiste majast põgenenud ja istusid põõsas ja kuulasid, mis me rääkisime :D. Nüüd oleme Pauliga ebapopulaarsed. Aga tegelikult mitte eriti ja rohkem Paul kui mina.

Laupäeval käisime pesapalli vaatamas, mis oli küll megacool. Ja läks isegi rohkem cooliks, kui järskui counselor Kelsey õe peika Kelsey õe omale naiseks palus.  Dsiis luiiis eks.

JA siiiiis jõudsime öösel kell 12 koju (see on superhilja laagri kohta) ja Tom ütles, et võime homme sisse magada, nii et magasime kõik poole kümneni, mis oli küll parem kui paradiis. Pärast seda küpsetasime tsikkidega kooki ja fugde-i ja küpsiseid, tegime poiste majas puuvilja kebabi, mängisime veesõda ja õhtul pidasime rannas liivalossiehitamisvõistlust, ma olin kohtunik. Siis tulime tüdrukute majja, sõime kooke ja puuvilju ja tantsisime. Camper Jeremy ja Rachel kihlusid.

  Kui kõik olid ära läind üritasin tüdrukuid voodisse saada ja käskisin neil hambaid pesta, aga keegi ei liigutanud. Olin siis nats kurjem ja ütlesin, et nad ei või elutoas olla ja peavad voodisse minema. Kõik tsikid kadusid kümneks minutiks ja tulid siis öösärkides tagasi elutuppa. Ma ei saand midagi aru ja käskisin neil hambad ära pesta ja magama minna ja siis üks, kes ennast kogu aeg korrutab, hakkas korrutama ’ bathroom locked, bathroom locked’. ma ütlesin, et nad ei lollitaks ja oma hambad ära peseks, sest kui nad kõik elutoas on, ei saa ju vannituba kinni olla. Aga korrutaja Laura ei jäänud vait ja keegi ei liigutand, nii et läksin vaatama, mis selle uksega siis on. Ja nii kui koputasin hüppas suur paks süsimust poiss vetsust välja. Ma ehmusin ennast poolsurnuks ja küsisin, mis ta seal teeb mispeale ta valjuhäälselt, vulgaarselt ja otsekoheselt teatas, miks ta seal nii kaua oli, et teised ammu ilma temata minema läksid. Sain naerukrambid :D.

See oli eile. Täna on esmaspäev ja mega mõnus päev oli. Hommikul passisin kella 11ni tsikkidega kodus, võtsin siis pausi ja käisin Pauliga jõukas, hiljem olime veits basseinis ja siis toimus mega uhke Jeremy ja Racheli pulmapidu. Pärast sõime õhtust ja tantsisime, sõime torti ja pidasime kõnesid. Kahjuks üks kämper üritas vahepeal oma veene läbi lõigata ja siis kõik counselorid pidid kahel rindel töötama, et selle ühe kämperiga kõik korras oleks ja et teised kämperid midagi teada ei saaks ja ei märkaks kui pruut, preester, pruudi ema ja pruutneitsid korraga ära kaovad. Aga kõik läks hästi, kõigil oli vahva ja see üks kämper sai plaasterdatud ja maha rahustatud ja hakkas telekast pesapalli vaatama.

Nüüd panin pulmavaimus plikadele my big fat greek weddingi mängima ja ise istun põrandal ja kirjutan seda siin.
ma olen väga väsinud.

Tabasin ennast täna mõtlemast et I wonder if i’ll start thinking in english. :D. Topakas.

Tegelt tahtsin hoopis põnevamaid asju mainida kui päevakirjeldust teha, aga jälle on kõik nagu peoga pühitud.

Mulle meeldivad naljakad väljendid :D.

Mu silmad kukuvad kohe peast. Tsau J. Postitan selle teile homme. Siis on teisipäev.

(vabandust kolmapäev on)

käisime traavivõistlusi vaatamas, tegime grupipanuse, valisin meile hobuse number kaks, kes võitis. Nii tore päev :).

apppi, kuidas ma võisin  unustada state fair-i, kus me eelmine laupäev käisime ja kus mina miskipärast kõige kreisimad kämperid sain ja nendega kõiki hulle atraktsioone tegema pidin. tegin seda,  kus oled oma istmes kinni ja teed muudkui nagu võllikaid suure ringi sees ja siis jääd pea alaspidi sinna üles rippuma igaveseks ja rollercoasterit ja selle torni peal käisin, kus tõused istmega hästi kõrgele üles, passid seal vaikselt rahulikult ja siis kukud hästi kiiresti alla. seda tegin kaks korda. HÄSTI jube oli, nii hirmus, et isegi karjuda ei saa, sest tegelt ka on hirmus, mitte lõbustuspargi kohta hirmus. eriti teine kord, kui tead, mida oodata, aga mitte millal oodata. huuh.

täna on väga tore päev olnud. kahjuks ärkasin alles kell kaheksa. Alles selles suhtes, et siis on juba liiga palav, et jooksma minna, mis mul muidu plaanis oli. Aga siis panin kotti igasuguseid häid asju, võtsin oma rätikud, raamatu ja päevituskreemid, sõitsin randa, ostsin chai latte ja pidasin hommikupikniku ja siis olin südapahani rannas. Nüüd on kell 14:37 ja mul on juba rannast kopp ees ja saan midagi muud teha. Aga et ma veel ei tea, mida ja et mul lõunasöögi isu tuli, olen valges majas, söön juustuburksi, sest MIDAGI muud polnud, (krõpsu ja saia on tegelt ja hommikusöögihelbeid) ja kirjutan seda.
Üks paha asi juhtus ka ja see on hästi paha. Käisime järves ujumas, kus tuli paadisilla pealt vette hüpata (siuke nagu otikas) ja kui sinna tagasi tahtsin minna, jäin vist jalaga millegi külge kinni ja nüüd on mul eriti badass 20cm-ne arm jala peal :(. ma niiiii väga loodan, et see ei jää eluks ajaks, aga ma pole kindel, kas lootus on ainult lollide lohutus või mitte.

siuksed lood. kena päeva.

(pealkiri viimasena) Ma ei tea coolimat asja kui bodyboarding!!!!!!:D

Mul pole aimugi, mida öelda.  Nädal jälle möödas ja mul jälle vaba päev. Nüüd on ainult kaks viimast sessiooni jäänud, millest esimene on juba kaks päeva käinud. Ja tundub nii lahe olevat, et mul oli lausa kahju, kui ma poiss kämperitele enne ütlesin, et mul nüüd vabad päevad hakkavad ja et ma alles neljapäeval jälle töötan, sest meil on see sessioon ainult kolm tüdrukut ja poisse on kaheksa, nii et hängime kogu aeg koos poistega ja nädala teema on sport. Eile mängisime korvpalli, käisime basseinis ja rannas ja õhtul mängisime minigolfi. Täna käisime veepargis nagu teisipäeviti ikka ja kiiremini kui tänane pole veel ükski teisipäev läinud, ma ei jõudnudki kordagi viie tunni jooksul istuma, sest need poisid on kõik hullult sportlikud ja viitsivad kõike teha, nii et hästi lahe oli.

Ja mõtlesin seal vahepeal oma ujumisrõngaga lazy riveris hulpides, et usskumatu, et see on mu tööpäev, mille lõppu ma ei jõua ära oodata. Inimesed harjuvad ikka hullude asjadega ja hakkavad mega lihtsasti vinguma :D. Kui keegi oleks mulle öelnud, et ma saan töö, kus ma hängin veepargis ja päevitan ja ei jõua selle lõppu ära oodata, poleks ma küll kunagi uskunud. Ja kui ma sellest mõtlesin, siis sain kohe aru ka, et see pole üldse tüütu ega üldse paha.
Nüüd istun diivani peal, kell on 16:23, kirjutan seda blogipostitust, et see pärast valges majas blogisse panna ja ootan, et kell saaks 5 ja mul tegelt vaba päev hakkaks. Pragu on lihtsalt free time ja kõik tsikid läksid uinakut tegema, nii et mul pole nendega midagi peale hakata J.

Ilmselt on kõik väga hea (ja väga halb), lihtsalt sõltub, millega võrrelda. Alati.

Kell viis lähen jõukasse ja pärast seda Racheliga randa, sest leidsime kaks buggyboardi (need lauakesed, millega lainete peal lahe on :D) ja läheme neid katsetama. Siis tulen koju, pesen ja vahetan riideid ja lähen valgesse maja seda siin postitama ja õhtust sööma. Täna on BBQ kana ja pastasalat. Peaksin meie menüüst pilti tegema ja teile saatma, see on niiiiii igav. Samas mul ongi nii palju aega, et võin selle siia ümber kirjutada. Meie õhtusöök tuleb Penguin Dinerist, mis on ebatervislik söökla ja teeb kõike imelikult ja menüü on selline:

Sunday: Hot Turkey, Mashed potatoes, Veggies (kartulipuder on nagu see üheminutioma pakist, ja veggies = konserveeritud mais :D)
Monday: Chicken salad, Chips, Summer Salad(=salatilehed ja tundumatud puuviljatükid)
Tuesday: Penne pasta with tomatoe sauce, sausage, salad (=salatilehed :D)
Wednesday: Chicken, Veggies, Rice srir fry, fruit salad
Thursday: Cheeseburger, Fries
Friday: Counselor Dinner
Saturday: Chicken ceasar wrap, Pasta Salad
Sunday: Ham, Mac and cheese, Veggies
Monday:Veggie burger, Slaw, Chips
Tuesday: BBQ chicken, Pasta Salad
Wednesday:  Penne salad with Alfredo Sauce, Salad, Garlic, Bread (=keedetud makaronid ahjus kõvaks küpsetatud õlise saiaga)
Thursday: Chicken Ceasar Salad, Fruit salad
Friday: Counselor Dinner
Saturday: Turkey wings, pasta salad (seda pole me veel kunagi saanud, alati on mingi muudatus, kui see hetk kätte jõuab)

Ja siis läheb algusesse tagasi. Siuke värk. Ainuke, mis on peaaegu sama maitsev, kui maitsvalt nimi kõlab on Chiken caesar wrap, aga et see on laupäeviti ja siis on meie laagri omanik Tom siin, kes alati kõik plaanid ümber teeb ja segaseks ajab ja siis lõpetame alati hoopis kodust külmkapist midagi süües, mis on enamasti võileivad :D.

See reede on counselor dinner Eestist, olen mega põnevil :D. Pakun neile vist keedukartulit ja värske kurgi salatiti ja mingeid vorstikesi ja midagi. Ja activitiks plaanin teha true-false küsimusi Eesti kohta, see peaks küll naljakas tulema :D.

Ma ei tea, miks ma peaks oma menüüd siia postitama või sada rida söögist rääkima, aga samas miks ka mitte ja samas, et mida muud ma siis kirjutama peaks ja nii ja nii ja see on minu blogi. Ja ma arvan alati, et kõik mu postitused on mega lambid, aga lugesin ükspäev oma blogi ja itsitasin pea ringi käima, mis kõik juhtund on ja kuidas ma siis sellest kirjutan ja mida ma kõigest nüüd arvan.

Mega hull on see, kui hästi ma teisi counselore tean ja tunnen ja nemad mind. See on küll AINULT kuu aega, mitte juba kuu aega, sest siuke tunne on, nagu oleksime terve elu koos olnud. Ma pole vist elusees nii käpelt nii häid sõpru saanud :D.

Tameka (see ema Jamaicast) lõikas eile oma juuksed maha ja näeb välja nagu puudel :D.

Peaks kokku lugema, mittu koolon d-d selles jutus on.

Peaks ära lõpetama selle jutu. 

aeg lendab

Tsau :)

Mõtlesin ükspäev, et unustasin vist kõige imelikuma asja üldse mainida :D. Seda, et iga kord, kui eestlastel oleks keedukartulid või prae - või misiganes, on ameeriklastel kartulikrõpsud. Noh, et see on nagu osa nende tavalisest einest, krõpsud taldriku peal :D. ja see on nii tobe.

Siis mõtlesin sellest, kuidas inimesed alati tahavad seda, mida neil pole. Mu suurim unistus praegu oleks omada tuba, kus on internet, voodi, uks, mis käib kinni ja lukus ja mitte ühtegi inimest peale minu enda ja võibolla nende, keda ma sinna kutsun või tahan. Ja enamasti on mul elu jooksul selline tuba olnud ja ma pole üldse selle peale mõelnud ja rõõmus olnud. Enamasti olen ma seal toas unistanud, et kunagi lähen Ameerikasse hoopis. Elu on äge :)

Sõbrad mäletavad mind hea inimesena ja näevad mind tihti unes. Toon siinkohal kaks näidet, aga jätan nimed nimetamata.
Vestlus sõbraga number 1:
-nägin sind unes üks öö tead
olime kahekesi kuskil üksikul saarel

ja siis sa tapsid mu ära ja ma ärkasin üles.

Selline :/:D

Vestlus sõbraga number kaks aka minu parim sõber:
-ma olin oma unes hiiuma
al ja siis kuskil korra kohtusin sinuga ja ehmusin, et miks sa eestis oled. ja miks mina sellest midagi ei tea. kallistasime ja sa ütlesid, et tulid üheks päevaks. olid jukkide ja nendega ja mina kellegi teistega ja kuidagi nii suvalt olime. ja ma olin pettunud et sa mulle midagi ei öelnud.

mega hirmus on teiste inimeste unedes niimoodi käituda.

Ja üks öö nägin unes, et ärkasin üles ja avastasin, et ma polegi kunagi USAsse läinud ja tegelt olen taanis ja kõik oli uni. Ja läksin nii kurvaks, et ärkasin üles. Ja olin MEGA õnnelik. Uskumatu lausa, milline kergendustunne see oli.

Ma igatsen oma sõpru :).

Ükskord üks mu sõbranna selgitas, miks on igav ilma peikata olla - selleks, et sa võid ju küll minna ja lõbutseda ja tantsida, aga tantsimine pole üldse nii lõbus, kui sa ei saa pärast koju minna ja kellelegi rääkida, et tead ma käisin ja tantsisin. -
Sellel ajal arvasin ma, et see on kohutavalt ebaiseseisev asi, mida öelda ja asju tuleb ikka iseenda jaoks teha ja...ei leidnud vist, et see väide üldse kuidagi mulle sobiks. Aga tegelikult teeb see täiesti hästi loogikat. Mitte ainult peikadega, vaid sõpradega ka. Ja koos on ikka NII PALJU parem ümiseda.

Eestis on ühtemoodi elu. Miili ütles, et Taanis on kõik hoooopis teine. Minu meelest on ka. Ja siin on kõik hoopis kolmas. Ja katsu siis aru saada, milline sa ise kõige selle sees oled. (Sinatamine on halb stiil).

Sellised mõtted siin sajakraadise kolmapäeva ennelõunal verandal paki apelsini mahla ja küpsistega. Kohvi ja ämblikud on ka, aga ämblikud on nii uimased kuumusest, et isegi mina ei karda neid enam, sest nad aint passivad.


Muidu läheb hästi. Eile sai kuu aega Ameerikas olemist täis. Pühapäeval on üheksast laagrinädalast viis tehtud. APPI kui hirmus. Istusime eile õhtul verandal ja olime peaaegu nutma puhkemas, kui avastasime, et juba nii kaua siin olnud oleme ja järelikult varsti ära peame minema. Aga siis mõtlesime, et pool on ju veel ees ja klaas on ikka pooltäis. Ja et laagri lõpus lähevad KÕIK kämperid minema ja see on kindlasti suur kergendus ja siis oli uuesti hea tuju. Pealegi lubasime järgmine suvi euroopas kohtuda. :D.

Ükspäev käisin virsikuid korjamas ja teine päev vähke püüdmas. Ükspäev värvisin pea roosaks ja. Saan hetkel kõikide counseloride ja camperitega hästi läbi. Nüüd ei julge peaaegu hingatagi, et seda mitte muuta. Elu hakkab siin liigagi mehhiko seebiooper olema.
Ja mul on palav. Ja kuumarabandus.

Kirjutan uuesti, kui jahedam on. Siis on mu postitusel mõte ka, ma luban.

PS. mul läks täna veel üks eluunistus täide. ma ei tea, mida teha, et elu alati nii äge on :).

loovin ja missin
xoxo
mina

the evening after

tahtsin lihtsalt mainida, et siin on ikka nii hea olla ja elu on ilus :)

ilmselgelt vajasin ainult magamist. t2na magasin valges majas ja magasime poole yheni, k2isime meil, v6tsime mu asjad ja l2ksime basseini, kus ujusime kymme minutit ja magasime kolm tundi :), siis l2ksin j6ukasse ja nyyd on 6htul. k2mpereid n2gin alles umbes viis minutit tagasi esimest korda eilsest saati ja kell on pool 9 6htul ja mul on NIII hea olla. 

seda tuliingi ytlema :)

(all korrusel on j6ulupidu piparkookide, j6ululaulude ja p2kapikumytsidega :))

või isegi jooksma

vingukott isiklikult.

See ka veel, et hoian oma arvutit enamasti siin, sest siin on internet, (valges majas, kus ma ei ela) ja siis Racheli ja Kelsey arust on mega naljakas mu facebooki (kus mu arvuti kogu aeg sisselogitud on) rändom nõmedaid asju postitada ja nende arust on see tegelt ka naljakas ja minu arust pole üldse.
Jou :)

Ma vist. Naeratan ja lähen jalutuskäigule.

Uus sessioon

Joujoujou, niiiii hea, et tümpsu ei ole.

ma olen exhausted. Ma luban. See on hullumaja ja hullumeelsus, mis elu me elame, aga olen endiselt rahul ja elu on seiklus. Nii palju põnevaid asju juhtub, mida ma alati tahaksin siia kirjutada, aga siis läheb jälle meelest, kui siin juba istun.

Elan nüüd Dianaga ühes toas. Ja kus see alles teeb reegleid. Kõik on nii kreisi. Mõtlesime, et võibolla vahetame niimoodi ära, et Rachel kolib Diana asemele, sest mul on Dianaga nii raske suhelda. Me oleme mõlemad suht okeid ja saame oma kohustustega hakkama, aga meil on lihtsalt nii erinevad arvamused, kuidas asju peaks tegema ja ta ei saa inglise keelest aru nii palju, et ta minust aru saaks ja ei räägi ka nii palju, et ma temast aru saaks. Ja teeb reegleid, nagu juba mainitud.
Ükspäev näiteks magasin pool tundi sisse ja ta ei ajanud mind üles. Pärast ütlesin, et lähen pausile ja siis ta ütles, et noh sul oli ju pool tgundi pausi hommikul, ole pooleteist tunnipärast tagasi. Mul polnd nagunii midagi teha, nii et olingi, aga see selleks. Ja siis nüüd nädal aega hiljem teatas ta üks õhtu, et magab ka siis pool tundi sisse, just siis kui oli esimene hommik uute tüdrukutega, ja pärast võttis kaks tundi pausi. Oih, see oli alles eile, tundub nagu igavesti tagasi :D. Minu paus hakkas õhtul ja ütlesin talle, et Michelle ja Carly pole veel dušši all käinud ja et kas ta palun saaks Michelli raseerida, sest teisipäev on veepargipäev.
Täna hommikul olin niiii väsinud ja küsisin Dianalt, kas on ok, kui ma oma pausi kohe võtan ja kaks tundi kauem magan,  nii et ärkan täpselt selleks ajaks, kui peab tsikkidele veepargi jaoks võileibu tegema. 'no I can not be alone with five girls Nooo..' ja ma läksin nii närvi, sest just eile hommikul oli neil esimene hommik ever meiega ja mina pidin üksi neile süüa tegema ja nendega sööma ja nüüd on mingi siuke värk. Aga siis mul tuli meelde, et mul nagunii ju hakkab vaba päev kell viis ja et ma ei saagi pausi võtta, sest nendel päevadel ei ole seda, nii et ma ei öelnud jälle midagi.

JA SIIIIS veepargis teatas ta, et ta ei saa ujuda ja passib terve päev meie asjadega, aga siis jäi mingi magama hoopis sinna ja ei teinud üldse midagi ja ei pannud tüdrukutele päikesekreemi ja nüüd üks karjub ja nutab kodus, sest ta kõrbes ära ja see on esimene kord elus kui tal see juhtus ja ta on nii hirmunud. Niikui koju läksime, läks Diana otse magama. mul oli savi, sest millalgi ta ju peabki oma pausi võtma, ja siis tahtsin pärast vaba päevaga pihta hakata ja jõukasse jõuda, enne kui see kell kuus lukku pannakse. Ütlesin talle, et ma nüüd lähen, ta palus mul valgesse majja helistada ja küsida, kas nad saavad talle kellegi appi saata, sest ta ei taha üksi töötada, aga valges majas polnd ka kedagi. Kui jõukast kaks tundi hiljem tagasi jõudsin, istusid tüdrukud Pauliga, movie night on, nii et film käis, üks nuttis, teine naeris, kaks olid kadunud ja üks, kellel on praider willie ja kellele ei tohi liiga palju süüa anda, õgis üksi kolmandat kaussi popkorni. Diana oli meie toas voodis ja ei teind midagi. Rohtusid polnud keegi saanud, maja oli niiiiii segamini,

(OUMAIGAADMAPANEKSKÕIKPÕLEMAPRAEGU:):):):))

et hullem vist kui poiste maja tavaliselt ja nii kui uksest sisse sain, tulid KÕIK korraga mulle oma asju rääkima, sest nad ilmselgelt kartsid Pauli ja Diana ei teinud neist välja. ja keegi ei olnud neile nende viis dollarit andnud, mida nad iga õhtu saavad, kui ilusti oma ülesandeid täidavad (pühi laud puhtaks, pane nõud nõudepesumasinasse ja nii) ja see on neile nii tähtis. Ja see üks, kes ära kõrbes, ainult nuttis ja üks teine naeris täpselt sama häälega ja ainuke asi, mida ta öelda sai läbi oma naeru ja mida ta siis hoogsasti kordas oli ' i have a funny bone. i have a funny bone. i have a funny bone.  ...so i crack up for no reason':D:D:D
Nad on niiii nunnud need tüdrukud :)
Ja siis keegi jäi dušši all hätta ja saatis ühe teise küsima, kas ma saan teda aitama minna, ma palusin neil Dianaga rääkida, sest mul on day off ja Paul ei saa ju neid aidata ja siis mingi kahe seki pärast tuli see tagasi ja ütles, et Diana ütles, et ta ei saa ja käskis tal ära minna. Ja see sessioon on meil kõik uued tüdrukud, kes pole kunagi varem siin laagris olnud (kolm viiest tähendab) ja...noh....MIS mulje neil sellest kõigest jääda võib. APPI.

Vabandust :). Tegelikult tulin siia väikest rõõmsameelset postitust postitama. Aga hakkasin vinguma, sest mul oli seda väga vaja teha. Ja teen seda niimoodi avalikult, kuigi see on ebaviisakas, aga siis saan kunagi meenutada, KUIDAS see tundus. Ma ei tea üldse, kas miski on enne kunagi isegi selle lähedaselt tundunud, mis elu mul praegu käib. Aga see elu on nii lahe.
NII LAHE.

Uued tüdrukud on hoopis teistsugused kui eelmised. Ja ma pidasin eelmiseid nats tüütuks kuni nad uksest välja läksid, et ära minna ja nüüd ma tahaks NIII väga neid tagasi. Mitte, et mulle uued ei meeldiks, nad on hullult coolid ja vinguvad palju vähem, aga. ma tahan selle kohta 'mega mental' öelda, sest see see on, aga ma tean, kui naljakalt see kõlab.

Uued poisid on ka üsnagi vahvad. Muidu läheb hästi, olen pruun ja blond, pean emmega ägedat treeningvõistlust ja teen palju trenni, mis teeb mind vähem väsinuks ja rohkem rahulolevaks ja olen NIIIIII õnnelik, et ma siin olen.
Ja juba homme on uus päev ja palju parem tuju :)

Kallid ja asjad ja värgid kõigile ja
olge vahvad :)

xoxo
mina

Nädal hiljem :)

Joujou :)

Aeg läheb ikka kiiresti vist, juba on nädal möödas. Värvisime omale t-särgid, valmistusime neljanda juuli paraadiks, käisime paraadil, vaatasime ilutulestikku, mängisime minigolfi, tagaajamist, ameerika jalgpalli, käisime veepargis ja tegime igast teisi asju. Aga samas on aeg vist nii aeglane ka, sest kämperid on siin ikka alles poolteist nädalat olnud.

Täna on nii, et ma ei teagi, millest kirjutada. Peaksin vist kogu aeg märkmeid tegema, sest nii palju asju juhtub, mis mind naerma ajavad kogu aeg, aga pärast ei mäleta neid.
Ärkasin hommikul kell seitse, et emmega skaipida ja pärast ei viitsind enam magama minna, kuigi vaba päev on. Nüüd on kell kümme ja olen täiesti väsinud. Poisid tegid vähemalt neli liitrit pannkoogitainast ja avastasid siis, et nad ei oska neid üldse küpsetada ja panid kämperid neid tegema. Sõin kaks kummalist pannkooki ja nüüd istun siin üsnagi emotsioonitult. Aga mõnus on ikka, selline rahulik suvaline suvehommik, kus päike paistab ja olla on hea. Ootan, et Rachel ärkaks, sest pidime jõukasse minema, siis basseiniääres hängima, siis kajakiga sõitma minema ja siis on õhtu ja ei tea, mis saab.  Kämperid ootavad mind oma tantsupeole tantsima, aga ma ei tea veel, kas ikka lähen. Aga võibolla oleks päris vahva, sest täpselt nagu emmele juba hommikul rääkisin, pole meil siin oma vaba ajaga suurt midagi teha. Meil on nii harva vaba ja me oleme kogu aeg nii väsinud, aga kuidagi süümekad on lihtsalt passida vabal ajal, sest kuidagi nagu tahaks kasutada seda aega, mida ilma nendeta veeta saab. Ja siis eile tahtsime midagi põneva ja hullumeelset teha, nii et kõndisime kell umbes pool 12 öösel üle tee poodi ja ostsime glasuurisõõrikuid, sest see oli kõige wildim asi, mida teha :D.

Aga jah..et nädal oli mega pikk ja möödus hästi kiiresti :D ja ma ei mäleta täpselt, mida me kõike tegime.
T-särgid tulid igaljuhul hullult ägedad. mulle meeldib mu oma nii palju, et tahaks seda kogu aeg kanda.
Tegime mingi suure asja ka, kuhu kirjutasime kõik oma nimed peale ja värvisime oma plastmassmütsid punasinivalgeks. Selle jaoks läksime maale laagri abidirektori vanemate juurde ja see oli hullult naljakas koht. Ta isa on jahimees, kes kogub väliWCsid ja need on igal pool hoovis laiali.

Kahjuks sai mul neljandal juunil kaamera aku tühjaks, nii et mul sellest eriti pilte pole, aga see oli ka nii lahe. Nagu laulupeoparaad, aga suurem, kõik olid autodega, karjusid muudkui 'happy 4th' ja viskasid kõiki kommidega :). Me olime mingi..nissaniga (:D vist), millel oli kast, kus counseloridega olime ja kõik kämperid ja laagri omanik Tom olid mingi ratastega plaadi peal, mida me järgi vedasime :D.
Täpselt eelmisel õhtul sellest hakkasin mõtlema, et ma vist elan viimasel ajal nii igavat, turvalist ja rahulikku elu ja olen suureks saanud ja ei seikle üldse. Ja pole NII ammu midagi nii põnevat teinud, et hirmus hakkaks. Vanasti tegin vist kogu aeg nii. Aga viimasel ajal olen rohkem nii teind, et teen nagu põnevaid asju, aga olen rohkem observator, kui et elaksin ja olin selle üle kuidagi õnnetu. Aga kui seal paraadis istusin oma ilusa pluusiga ja ameerika lipu ja mütsiga ja kõik meile karjusid ja meie karjusime ja vett pritsisime ja kommi viskasime ja meid pritsiti ja nii naljakas ja lõbus oli, olin küll täiesti olemas ja elu oli täiega äge.


APPPPPPPPPPPPPPPPPPPIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII ma istun siin põrandal valges majas, sest siin on internett ja teised on ikka veel siin, sest nad on nii uimased oma lahkumisega. Nii et mul on vaba päev ja ma hängin ikka nendega. Istun siin ja KÕIK teised counselorid on kadunud ja mul pole aimugi kus nad on. Ilmselt magavad oma tubades ja vaatavad telekat ja nüüd tuli laagri direktor ja otsib, et kus kaamera on  ja kui valmis kõik lahkumiseks on ja mis värk on ja siin pole kedagi, kellelt isegi küsida, sest nad lihtsalt kõik kaovad kogu aeg ja on aeglased ja uimased ja vastutustundetud. Rachel pole. Ega Kelsey, aga teised on küll täiesti hulllud.
Omg ja nüüd pole neil activitit, sest nad ei tea, kus kaamera on ja selle peal on kõik pildid, mida oli vaja, et neid nüüd ilmutama minna ja siis saavad camperid endale albumid teha. kreis kui korraldamata kõik on.
:D läksid nüüd trolliga sõitma selle asemel :D.

Neljanda juuli õhtul hakkas äikest lööma ja müristama ja saabus räme äikesetorm. Aga me võitsime oma plakati või asja eest (vaadake keegi, mida 'float' täpselt tähendab, selle eest)auhinna ja seda kavatseti iluitulestiku ajal öelda, nii et pidime sinna minema. Aga lõpuks see jääti ära, nii et seisime niisama tund aega kuskil tormis mere ääres vinguvate kämperitega, kes tahtsid koju minna. Ja siis see lükati eilseks edasi, aga siis tetati, et tormi tõttu on see uuesti ära jäetud. Ja siis äkki kell pool kümme õhtul ikkagi hakkas ilutulestik. Vaatasime seda maja eest ja see oli vahva ja tore. Aaa ja et eelmine õhtu mere ääres nad 3d prille jagasid selle vaatamiseks, olid meil kõigil need prillid ka ja siis oli niiiiii cool.
Mulle meeldib usa.

Loen raamatuid ka. Neid 'ajaviiteromaane' teate küll kindlasti eks. Neid hästi mõttetuid, mis mulle hullult meeldivad. Ja cosmopolitani kogu aeg. Meil on üks tsikk laagris, kellele meeldib ajakirju vaadata, nii et talle ostetakse neid kogu aeg, nii et saan neid kogu aeg lugeda. jee.
Multikaid vaatan igal vabal hetkel, sest see on siin kõige popim vabaaja tegevus. ja..mina ei tea.

Rachel on juba ammu üleval, aga sõin temaga kogemata veits maasikaid ja mustikaid ja nüüd pean uuesti passima, enne kui trenni saan tegema minna, sest kõht on täis.

Mu converter, mis USA seinakontaktid mulle sobivaks teeb on liiga nõrk ja ma ei saa oma arvutit laadida sellega eriti hästi, sest see hakkab kohe kärssama ja haisema, nii et pean vist lõpetama nüüd, aga.
Kirjutan kindlasti jälle, sest nii vahva on. Ja kindlasti asjalikumalt ka.

Aaaaa. Ja sellist õppetundi lugesin ühest raamatust ja see väideti elu mõte ja värgid olevat. Kuigi minu meelest on rohkem nagu common sense, aga see tuleb igaljuhul väidetavalt alati meeles pidada:
Elu on nagu viie palliga žonglöörimine(:D???) ja need viis palli on - töö; armastus, sõprus, tervis ja väärikus. Töö on kummipall ja põrkab tagasi, kui sa selle maha pillad, aga kõik teised on klaasist ja mõranevad ja pragunevad ja on parandamatud, kui need ükskord katki teed.
Siuke point. Common sense ka. aga point ikkagi.

Nüüd on küll õues ilus ilm ja mina :)
Kena päeva :)

pildikesed ka teile:

APPPI. Kirjutan nii aeglaselt, et need kämperid on juba mingi 15 minutit vähemalt siit ära olnud ja nüüd tuleb counselor Paul, (kell on 10:51, enamustel on 10 rohuvõtmisaeg) ja küsib mult, kes ma siin isegi ei tööta ja nendest kämperitest midagi ei tea, kus ta kott on, kus on kõik ravimid :D. Siuke elu.

aga panen nüüd pilte

poiste majas elatakse nii

Tere, mul läks piltide laadimisega terve öö, nii et nüüd saan veel rääkida, kuidas pärast seda, kui Paul koti järgi käis, tuli viie minuti pärast veel Alex koju, sest oli midagi unustand ja siis laagri direktor Christy ka veel.
Ise käisin jõukas, kus sain ühe neegripoisi endale järgi käima ja mitte laskma trenni teha, pärast jõukat tahtsin basseini minna, aga see oli kinni, sest välgutas, nii et tulime Racheliga koju, sõime, läksime Alexiga tülli, sest ta käskis meil kööki koristada, aga meil oli day off ja me polnud köögis midagi teinud :D. Siis käisime apteegis juuksevärvi ostmas (siin müüakse apteegis kartulikrõpsu, kommi ja suitsu), värvisime Racheli juukseid, läksime kajakiga sõitma ja siis käisime ühes pubis või kuidas seda nimetama peakski, quizil ja pärast istusime jälle oma verandal ja rääkisime asjadest.
Nüüd on neljapäev, kell on 10:18 ja lähen randa või basseini :). Musisau

Ameerika

On õhtusöögi aeg ja kõik istuvad lauas. Ainult Hailey on üksinda teises toas tugitoolis ja näeb väga õnnetu välja. Lähen tema juurde , küsin, kas ta on õnnetu ja ta vastab jah. Kui küsin miks, vastab ta: „Because I just killed a ladybug“. „Why did you do that?,“ küsin ma. „Mmm....it’s just a bad habit.“

:D

No tsauki. 

Ilusti on kaks ja pool kuud mööda saanud ilma blogisse midagi kirjutamata. Ma luban, et ma kirjutasin vahepeal tegelikult ka, aga kustutasin uuesti ära. Nüüd olen back to back action ja hakkan oma Ameerikast kirjutama :). Minu meelest on nii, et asjad saavad tõeks alles siis, kui sa nad välja ütled. Siis need on tegelikult ka olemas ja ainult selleks ma jaksangi siia kirjutada, et mu reis tegelt ka olemas oleks ja meelde jääks, sest see on NIIII vahva. 

Elan Bethany Beachil, Delaware-is, U.S.A.s, kuhu saabusin 19. juunil ja jään siia augusti lõpuni, töötan laagris, mis pakub vaimsete ja füüsiliste puuetega inimestele aktiivset rannapuhkust ja töötan counselorina.

Alguses mõtlesin ja sain aru (ja teised counselorid samamoodi), et me elame kuskil rannamajades ja meie töö on lihtsalt vaadata, et kõigil kõik korras oleks ja keegi kaduma ei läheks ja et kui midagi on, siis ütleme bossidele, kes camperitega koos kuskil suures majas elavad.
Tegelikult on aga hoopis nii, et meid toodi siia, anti kahe maja võtmed, osteti kapid süüa täis ja jäeti niisama olema :D. Siis saime nädal aega iga päev üheksast umbes kolmeni koolitust, mis oli rohkem ringis istumine ja lobisemine, kus kaks suuuurt naist meile eelmiste aastate laagrikogemustest rääkisid ja siis järsku, eelmisel pühapäeval, hakkasid camperid saabuma ja meie pidime nad majades sisse seadma ja nendega siis elama hakkama. Aga mingeid bosse ega kedagi nagu polegi ja meie peame ise kõike tegema ja teadma. Ja see on niiiii imelik ja me tunneme ennast hiiglama ebakompetentsetena tegelikult, aga vähemalt oleme kõik ühel meelel, et tuleb üks  huvitav suvi.

See on kõik, mis ma kavatsen asjalikest asjadest kirja panna, nüüd kirjutan ainult meie seikluiseid siin läänemaailmasidarannikul :D. Apppi, ma vabandan, et ma nii imelikke sõnu ja lauseid kasutan.

Esimesel õhtul ajas mind hirmsasti naerma, kui mu laagri omanik rääkis, et tema meelest nii imelik, et me Ameerikast nii palju teame. Et teame, et neil on teistsugune jalgpall  ja nii. Ja siis plaanis, et mis ta meile kõik homme näitab ja otsustas, et kõige tähtsam oleks McDonaldsit näidata :D. ja oli NIIII üllatund, et see Euroopas ka on. Ja pidas seda kõige tähtsamaks vaatamisväärsuseks. Ise on üsnagi tervisliku väljanägemisega advokaat.

esimene hommikusöök

Tom, Diana ja Tom. Esimene Tom on laagri omaniku poeg

päris vaatamisväärsused

Ja järgmine päev väitis mulle täiesti tõsimeeli, et biisoniburger on VERY HEALTHY. Need ajasid mind naerma. Aga ainult selleks, et järgmiseid asju polnud veel juhtunud.

Counselore on kuus + 2

1 Mina - mina.
2 Rachel - UK-st, hästi vahva tüdruk, peenike ja armas ja arukas ja naljakas :D. Alguses ma arvasin, et ta ei hakka mulle üldse meeldima. Ega mina talle. Aga see juhtub mul vist kogu aeg, et mulle ei meeldi kui tüdrukud lahedad on, sest ma arvan nad siis kohe ülbeks ja upsakaks ka.

3 Paul - UK-st, Euroopa mõõtmetes nats suur, USA omades täiesti heas vormis, pruunide kärssus juustega sõbralik ja vahva poiss. Hirmus aeglane ja mitte suur isealgataja, aga ikkagi päris vahva. Tal vist ei tule just tihti ideid, aga kui tulevad, siis päris head :D. Ja ta on mega naljakas ka vahepeal :D

Ja kui veel ühesmajas elasime, siis oli vist minusse natuke armund ka, aga see on juba teine lugu, et ma enam siin majas ei ela ja kõik pole enam üldsegi nii.

4 Diana - Colombiast. Siuke. Noh..täpselt selline nagu oodata oleks, kui keegi on Colombiast :D. Pikad tumedad juuksed, tumedad silmad, kannab pikki kiletressipükse ja valget nokamütsi ja igast t-särke, itsitab asjade üle, teeb imelikke nalju ja satub elevusse, kui Walmarti või nõudepesumasinat näeb, plahvatab mikrolaineahjusid, sest ei tea, et neid ühtesid taldrikuid sinna panna ei või, õpib medõeks (kuigi esmaabis oli meist kõige kobam, nii et me ei usu enam, et ta seda tegelt ka õpib) ja on tore ja sõbralik alati. Ja kaob ära ja ei ütle kus ta on ja mida ta teeb ja kellele ta juba on tablette andnud ja kellele pole.

5 ALEJANDRO :D. kõige naljakam inimene terve suve jooksul kindlasti. Kui mu ema poleks mind teisiti kasvatanud, siis ma ütleksin siin igasuguseid asju ta kohta praegu vist :D. Aga põhimõtteliselt et..tal..noh on vist ajuga midagi :D. Ta on selline rõõmsameelne poolgei tõmmu noormees paraguaist, kes eriti inglise keelt ei oska, tal on breketid ja ta ei saa enamasti aru, mis värk on :D. On ALATI kadund, keegi ei tea, kus ta on, annab bedtime ravimeid enne õhtusööki, kaotab campereid ära, nutab kui tal kurb tuju on, on kõikide camperite lemmik teeb endast kogu aeg pilte. 

Ja pistis oma käe kraanikausist sisse sinna, kus see kraanikausialuneprügipurustaja on. ma luban, et see oli kõige õudsam asi EVER. Aga õnneks see asi ei läinud kogemata tööle ja ta ei jäänud käest ilma. 

6 Tamika - 30-aastane õpetaja Jamaicast. Tal on mees ja kaks last ja ta..niisama on. Ma ei ole temaga ühes toas ega majas elanud ja ei tea tast eriti palju vist midagi. Bob Marleyt kuulab, kanepit ei suitseta, kasvata, ega müü ja..kuuldavasti pidi imeliku häälega norskama, aga sellest ma ei tea ka midagi :D. 

Ja siis on kaks kohalikku, kes counseloridena töötavad.

Esimene on

6 Kelsey. Kelsey on 20, elab Bethany Beachil sünnist saati, töötas eelmine suvi samas laagris, on tore ja sõidab Vanimaliga, mis on valge van. Ta on nunnu ja armas ja lõbus ja mulle meeldib. Ta töötab reedel, pühapäeval ja kolmapäeval laagris, elab meiega koos ja ülejäänd päevadel töötab rannas ühes t-särgi poes, et raha teenida ja raadioasja õppima minna, et siis kunagi oma raadiosaadet omada.

Ja teine on

7 Jonh, kes on ilmselt kuskil 30 ja 40 aasta vahel, õllekõhuga mees, kes alguses tundus täiesti tore ja lahe. Me küll kahtlustasime, et ta on Rachelist sisse võetud, aga see oli ainult mingi suvaline jutt. Ta on ka siit pärit ja töötab nendel päevadel kui Kelsey ei tööta. Ja elab kodus, mis me arvasime, et on ka päris normaalne, kuni eilse õhtuni. Aga sellest ma kirjutan ka natuke hiljem.

Selline seltskond siis meie counseloridega.

Ja kaks suurt naist on laagri direktor Christy ja ta sõbranna ja abidirektor Christin. Nemad teevad päevaplaane, ostavad süüa ja suhtlevad camperite vanematega. Christy on hästi tore ja lahe, teeb alati nalja ja naerab meiega. Tal on tütar Kendall, kes temaga vahest kaasas käib ja kellele ma siis kogemata lapsehoidja olen, sest ta hängib minuga kogu aeg.
Christinile vist ei meeldi meist eriti keegi, aga muidu on tema ka tore ja lõbus. Tal on koer Cha-Cha, kes vahest laagris käib, aga me peame kõik kindlal meelel väitma, et see on kass, sest üks camper on koerafoob, aga kui me seda kassiks nimetame, on kõik ok (Iga kord kui kellelgi sassi läheb ja Cha Chast kui koerast räägitakse, tekib paanika, aga siis teised ütlevad, et see oli aint loll nali ja kõik rahuneb jälle).

Christyl ja Christinil vist tööaegu pole, nad käivad lihtsalt aegajalt kordamöööda vaatamas, kuidas kõik läheb.

Ja laupäeva hommikust pühapäeva õthuni on meie laagri omanik Tom siin.

Appi. Nii imelikult vaevanõudev on ennast eesti keeles väljendada kahjuks. Vist selleks, et kõik juhtub inglise keeles ja ma olen harjunud nendest asjadest inglise keeles mõtlema ja nüüd on nagu peaks kuidagi kõik uuesti välja ja läbimõtlema.

Ja sellest tuleb vist maailma pikim postitus.

Enne laagri algust pidime veepargis käima, kus me kõik teisipäevad suve lõpuni veedame ja kõik atraktsioonid järgi proovima. Sõitsin ühest asjast alla, mis oli NII hirmus, et ma arvasin ausõna, et ma suren seal. Aga mõtlesin selle vist endale liiga hulluks, nii et kui tegelt sealt alla sõitsin, ei olnud see isegi selle juhtumise ajal eriti jube. Kuigi John, kellega ma samas rõngas olin, kiljus küll nagu plika. Ja järgmine kord mäletasin, et see polnud üldse nii hirmus, nii et kui teist korda läksin, ootasin selle lebo olevat ja SIIS tundus see nagu suremine, nii et kiljusin ise nagu mees, kes kiljub nagu plika. Aga nüüd olen sellega ära harjund ja see on lihtsalt üks asi, mille järjekorras tuleb igavesti seista ja mis tekitab vabalangemisefekti, aga ma ei mõtle ürita enam kunagi otsustada, kas see on hirmus või mitte.

Aga et jah, mõned töökohustused on sellised imelikud. Pidime asju sööma ja kohti külastama, lihtsalt, et teada, kuidas need on, enne kui camperitega neid teeme.

Elukorraldus on nüüd selline, et see maja, kus alguses elasime, on poiste maja. Seda kutsutakse White house-iks ja see on suhteliselt uus ja lahe. Elutuba on suht väike, nii et koos camperitega on seal päris kitsas, aga iseenesest on vahva maja. Seal elavad Rachel, Tamika, Paul, Alex (Alejandro hüüdnimi, et ta normaalsem oleks :D), Kelsey ja kõik meescamperid.

Teine maja on Fairway maja. See on vana puumaja, suuurte ruumide ja miljoni ämblikuga, mis lõhnab...nagu vana puumaja. Paul ütleb, et selle maja lõhnalist spreid müüakse poodides ja seda kasutatakse kohtades, mis peavad hirmsad tunduma. Selle elutoa laes on see suur tiivik, mis siin iga lambi küljes on, sest siin on sõnulkirjeldamatult niiske, lämbe ja palav õhk ja ilma selleta oleks täiesti võimatu elada, kuigi konditsioneer on alati külma peal töötamas ja keegi ei tea, kuidas seda tiivikut tööle või seisma saada, aga see alati õhtuti töötab ja on hommikuks seisma jäänud. Sellel majal on kolm tuba, mille uksed on lukus ja mida ei saa avada ja meil pole aimugi, mis nendes on. See ragiseb ja teeb muid imelikke hääli ja kui sa liigutad, siis terve maja liigutab sinuga koos. See on üleni väikseid ja suuremaid ristilöödud Jeesuse kujusid täis ja asub metsas. Telefon ei tööta peaagu kunagi ja internetti ega naabreid pole. Aga ta on kuidagi mõnus ja nunnu ka kogu oma jubeduse juures.

Selles majas elan mina. Ja Diana ja kõik naiscamperid. Kelsey ja John käivad siin kümnest viieni töötamas, aga me tavaliselt päeval eriti majades pole, nii et nad käivad siin ainult meiega hommikuti kohtumas.

Ja ma võiksin vanduda, et sellel majal on teine korrus, kus elavad inimesed, kui ma ei teaks ja ei näeks, et seda ilmselgelt pole.

Istungi siin praegu oma voodis ja kirjutan kõike seda wordis, sest siin on vahest nii jube, et mul läheb uni pealt ära. Ja mõtlesin siis, et kasutan aega ja kirjutan blogipostituse valmis, nii et kui Garfieldi lähen, siis pean selle ainult postitama. White house asub Garfield Parkway-l, selleks nimetasin seda nii.

Laagril on kokku neli sessiooni, iga sessioon kestab kaks nädalat ja iga camper peab vähemalt ühe sessiooni siin olema. Camperid on enamasti selles laagris juba mitmeid aastaid käinud ja tunnevad kõik üksteist hirmus ammu.

Praegu on meil ainult neli tüdrukut, nii et elan selles kummalises majas Diana ja nelja tüdrukuga. Kes muudavad minumeelest selle maja veits veel creepymaks, sest üks neist karjub öösiti kogu aeg ja teine kõnnib niisama muudkui ringi. Aga õnneks on kolmandal kohutavalt tüütav ninanuuskamis hääl ja ta alati nuuskab ja see on nii annoying, et pole aega kõhedust tunda, sest oled kogu aeg lihtsalt nii pissed off selle nuuskaja peale. (mõned inglise keelsed sõnad on lihtsalt rohkem sobivad mõnede asjade väljendamiseks, mitte et ma ei oska eesti keelt rääkida).

Poiste majas on üks, kellel on metallist selgroog ja kes on selletõttu hästi aeglane ja ei saa normaalselt rääkida, nii et tal on madal arusaamatu hääl. Eelmine aasta sattus tal kaks tolli hot-dog-i kopsu, nii et ta sai collapsed lung-i, sest tal on prader willie, mis on see haigus kui sa ei tunne, et sul kõht täis on ja ta õgib kõike, mis saadaval on. Nüüd peab  ta selle pärast hingamisaparaadiga magama, aga ta ärkab öösiti üles, võtab maski peast ära ja läheb süüa ostima, nii et nad peavad teda kogu aeg tagasi voodisse panema ja ta ei salli seda üldse ja on alati kõigi peale vihane. Ja ta on hirmus tugev ja pigistab inimesi mega valusasti ja nii, et sa pole enam päris kindel, kas ta kunagi lahti ka laseb ja see on jube. Nii et ma olen natuke õnnelik ka, et ma seal teises majas ei pea elama. Pealegi on poisscampereid seitse, nii et hoopis rohkem imelikke asju juhtub.

Aga töö on meil vahva ja alati seiklus. Teisipäeviti käime veepargis. See on päris lõbus vist. Ükspäev käisime bowlingut mängimas, mis oli ka üsnagi lahe. Kuig see on päris paha tunne, kui camperid sind lohutama hakkavad, et saa nii kõvasti bowlingus sakid ja ütlevad sulle asju a’la ära muretse nende punktide pärast, peaasi, et sa annad endast parima. Ja kõik ei olegi kõiges väga head, aga sa oled kindlasti milleski muus osav ja et sa oled eriline. :D.

Üks teine õhtu oli Fairway majas tantsupidu ja karaokeõhtu, mis oli ka erit äge, sest camperid, eriti autistid elavad nii hästi oma rolli sisse ja mäletavad kõikide laulude sõnu ja on nagu päris artistid.

Täna värvisime neljanda juuli paraadiks t-särke. Homme näeb, millised need välja tulid.

Naljakas, nii palju asju oli, mida camperid on öelnud või teinud nende asjade ajal, milleks ma üldse neist tegevustest kirjutama hakkasingi, aga nüüd ei tulnudki ühtegi sinna jutu sisse.

Aaa..näiteks et veepargis olin Mikey Doyle-iga, kes on mu lemmik autist ja veel mõnedega wave pool-is, kus saab niisama ujumisrõnaga ringi hängida ja midagi tegema ei pea ja ta tutvustas ennast KÕIKIDELE inimestele, kes sealt basseinist läbi käisid. Ainult, et ta ütles mingi teise nime ja teeskles kedagi teist. Ja tal on kolm põhilauset:

1 „And remember – Suck it in!“

2 „And remember – Blow it out!“

3 „And remember – Spit it out!“

Ja ta õpetas kõik need kolm lauset igale inimesele selgeks, ja siis tuleb need kõik kolm järjest koos liigutustega ja ilma vigadeta järjest öelda, et ta edasi järgmise inimese juurde liiguks (aga ärge muretsege, ta on hiljemalt kahe minuti pärast tagasi, sest ta on autist ja järelikult kordab ennast viis korda järjest). Ja see oli niiiiii naljakas :D. Kõige hullem on see, et ta näeb normaalne välja ja siis keegi ei saand aru, mis värk on.

Väike foto ka, Mikey Doyle hüppamas paremal ja Alex vasakul

Ja siis on meil veel näiteks uus kuum paar Kenneth ja Kathrine. Kenneth pole kunagi varem laagris käinud, aga tavaliselt ei pidavat siia eriti uusi inimesi tulema ja alati on kõik vanad käijad, kes iga suvi tulevad, niisiis mõtlesid kõik juba enne laagri algust, et huvitav kes ta on ja miks ta tuleb. Aga kuuldvasti oli Kenneth kuskil Kathrine-i näinud ja teada saanud, et ta tuleb siia laagrisse ja siis ise ka tulnud. Kathrine on 28 ja Kenneth on 43 ja nad on mõlemad olemiselt nagu väga tüütud normaalsed inimesed. Ma pole päris kindel, mis diagnoosid neil tegelikult on. Nad on igal poool koos ja niiiiiiiiiiii tüütud :D. Ja et ma kogu aeg kahe maja vahet käin, pean nende messenger olema. Ja nad ei muuda kunagi oma lauseid, nii et pean lihtsalt alati samu asju ütlema, millele nad alati sama moodi reageerivad ja sama asja vastavad.

Appi kui imelik, et ma just nii ütlesin, sest nad ju alles pühapäeval tulid ja täna on kolmapäev :D aga see tundub tõesti nagu igavesti juba. Terve see laager, ma mõtlen.

(See on ikka naljakas elu :D. Käisin just vetsus, kus on ukse peal ainult üks reegel, aga seeeest käpslokiga ja punaselt – „put clothes on before leaving the bathroom“ ja ma ei pidanud seda, et see reegel seal on, üldsegi imelikuks)

Aga just täna rääkisime counseloridega, et nii imelik, et kaks nädalat tagasi me ei tundnud üksteist. Nüüd oleksime nagu terve elu koos veetnud, meil on inside joke-id ja sõnad nagu ’Paulish’, kui midagi on eriti Paulilik ja me ütleme a’la „that’s so Alex’, tunneme teineteist sammude ja köhatuste järgi ära ja teame üksteise lemmikjäätiseid. Ja me ei tundunud campereid ja nüüd nad on nagu oma lapsed, keda sa armastad ükskõik kui kreisid nad on. Ja siis lisasime, et tuleb ikkagi lisada, et mõni käib ikka hullult pinda ka. :D.

Btw, reedel saabub üks poiss, Alex Satko on vist ta nimi, kes jääb siia laagri lõpuni. Seitsmeks nädalaks. Ja on kuuldavasti ’pain in the ass’.

Omgs. See postitus ja öö venivad küll hirmus pikale. Ilmselt olen ainuke, kes selle postituse kunagi algusest lõpuni läbi loeb. Aga mega vahva on seda kirjutada, nagu kõik juhtuks uuesti, kui seda kirjutada.

Aga lähen istun välja verandale, siin on juba liiiiiga kreisi olla ja ma ei harju selle lõhnaga kunagi ära.                               

Huuh, palju parem. Kuigi ma ei tea, kas vähem või rohkem kriipi.

Igaljuhul Alexist tahtsin veel niipalju rääkida, et apparently oli meie laagri omanik Tom temaga skaibis intervjuu teinud ja otsustanud, et ta on liiga imelik ja sobimatu, et laagris töötada ja otsustanud, et ei palka teda, aga Alex imus lambist new yorki ja helistas sealt Tomile, et ta on nüüd kohal ja tuleb Washingtoni, nii et töötab nüüd ikkagi meiega.

Aga ta on üks paras vusserdis ikka küll. Ükspäev unustas Scotile, kes on...autist ja mõned muud asjad. Ta behaviour medici-id anda, nii et Scott läks õhtul hulluks ja hakkas kõiki ründama ja hammustama ja sellega oli nii palju jama. Ja eile õhtul unustas sellele hapnikumaskiga Cameronile maski pähe panna ja kui ma kaks tundi hiljem küsisin, kas tal on mask peas, vastas mega rahulikult ’mmm...näkäää’ ja siis me kõik paanitsesime hetkeks, sest me kartsime, et parimal juhul lõpetab Cameron nüüd juba teist suve järjest haiglas, aga õnneks oli ta elus ja korras. Aga NIIIII jube on, kui midagi sellist juhtub.

(On vist tõesti nii, et ’if you always do what you’ve always done then you always get what you already have’ ja et ma pole kunagi varem Ameerikas olnud, saan kõike, mida kunagi varem juhtunud pole. Ükspäev näiteks ajasin elus esimest korda habet ja btw see oli tüdruku küljes ja raseerisin esimest korda elus teisi tüdrukuid. Huuh...)

Aga Alex on naljakas ka ja meeldib kõigile. Täna näiteks, et mul oli vaba päev, saadeti ta meie majja tüdrukutega tegelema ja meil on üks tüdruk, kes küsib alati küsimusi ja üks teine, kes kunagi ei küsi, aga oskab vastata. Ja siis Alex otsustas, et teeb nendega teleshow. Riietes nad kõik üles, pani kaks tooli keset elutuba ja tegi sildi ’Michelle show’. Michelle istus ühe tooli peal karaoke  mikrofoniga ja küsitles ükshaaval kõiki teisi tüdrukuid. Ja ükskord elus nendele tüdrukutele tegelt ka MEELDIS midagi. Muidu on nad hirmus ebamotiveeritud kõigeks ja miski neile ei meeldi. Peale poiste ja nendest rääkimise.

Johniga on ka imelik lugu. Nagu juba mainitud, arvasime me kõik, et ta on päris okei. Aga noh et ta meist kõigist niipalju vanem on ja meiega ei ela, ei ole me üldse nii palju aega tema peale mõtlemisele kulutanud, kui teiste counseloridega ja ta pole üldse eirit teemaks olnud.

Eile õhtul olime Kelsey  ja Racheliga väljas jäätist söömas ja saime talt sõnumi, et mis teeme ja et kas temaga tahame midagi teha. Läksime autoga tema juurde, et plaane teha ja ta tuli õue, pidžaama seljas ja hakkas meiega seal maja ees rääkima ja ei tahtnud sisse minna, sest ta roommate (????) magab. Ja näitas, kus ta isa elab, mis oli kõrvalmaja, nii et ta elab oma isa kõrval :D. Ja siis hakkas rääkima, et see on lahe koht kus elada, sest otse seal põõsaste taga on kanal ja talle meeldib kajakiga sõita ja see on hea, et see nii lähedal on. Ja SIIS tahtis meile seda kanalit näidata. Aga pime oli ja äikest lõi ja värki ja ta on mingi 30 ja 40 vahel ja meie oleme kõik kahekümnendate alguses ja ta tahab meid kuskile metsa viia mingit kanalit näitama. Ja sinna kanali juurde alla viis mingi isetehtud puust trepi moodi asi, mis nägi eriti kõhe välja ja me kõik freak out-isime täiega  ja läksime minema, sest see oli niiii imelik. Ja nüüd me ei tea, kuidas käituda, kui teda jälle näeme :D. Aga. Noh. See on ju niii imelik.

Õnneks on ta homme tööl, aga mul homme vaba.

Meil on nädalas kõigil kaks vaba päeva. Minu ja Racheli oma hakkab iga teisipäev kell 5pm ja kestab neljapäeval 5pm-ini. Meil on Racheliga igast plaane, mis me teha tahame ja kus käia. Nii et täna otsustasime, et mitte aega raisata, ärkame hommikul vara ja lähme kohe randa. Kahjuks ärkasime vist liiga vara ja jäime rannas magama :D. Ja seda teame me kõik, mis juhtub, kui rannas magama jääd. ERITI kui oled kuskil ookeani kaldal, kus päike on otse peakohal ja hirmus tugev. Nii et põlesime esimese kahe ja poole tunniga, mis me maha magasime, kohutavalt ära ja veetsime ülejäänud päeva toas ennast halvasti tundes. Ja ei saa nüüd vist homme ka eiriti õue minna.

Õnneks on see ainult selline põletus, mis on tüütu ja kole, aga ilmselt nahk maha tulema ei hakka.

Teised lähevad homme kuskile kauboi seiklusreisile, nii et saame ükskõik kummas majas niisama passida ja neist puhata.

Esimsestest kordadest tahtsin veel nii palju mainida, et sõin oma elu esimese päris terve suure krabi ära, mida pidi haamri ja tangidega puhastama, sõin tigusid, sain esimest korda elus meres kõndides krabi käest hammustada ja nägin oma elu esimesi delfiine, kui nad hommikul kui jooksmas käisin kalda ääres vees ringi hüppasid. Ja kuulen ennast pidevalt esimest korda elus mõndasid asju ütlemas ja mõndasid sõnu kasutamas. Ja mõistan vist esimest korda elus päriselt, milline õnnistus ikka on lihtsalt normaalne olla ja kui nõme on siis oma välimuse või iseloomu üle vinguda, sest...vähemalt oleme me normaalsed. Ja see peaks ise juba piisav olema. Milleks siis iganes.

Aga nüüd olen vist küll tänaseks piisavalt palju öelnud ja suhteliselt valmis magama jääma. :D Michelli nuuskamist kuuleb isegi õue teiselepoole maja :D.

Üritan järgmine kord veits varem kirjutada, nii et ei pea enam sellist megapostitust tegema. Loodan, et kõigil on kõik hästi ja Eestimaa suvi ilus. Ja taani, kui te seda sealt loete. Mõndasid tean küll, kes loevad, tsau :D.

Olge vahvad ja vaprad nagu ikka ja meeldivat jätku J.

Kallimusipai,

Mina.